Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Skulptor Mati Karmin taob mõõgad sahkadeks

20.04.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

««Suudlevad tudengid» vajaks suuremat hoolt,» tõdeb kunstnik, «kipuvad teised oksüdeeruma.» Mati Karmini jaoks oli selle skulptuuri tegemine suur risk – töö valmistamiseks oli aega viis nädalat. Praegu on sellest saanud Tartu sümbol.  Mari PaenurmVaeste aegade kiuste ootab skulptor ja õppejõud Mati Karmin, et sügisest võiks Tallinnas Rahvusraamatukogu ees kõrguda kübaraga daam – meie sonetimeistri Marie Underi kuju, mis valmistatud marmorist Itaalias Carraras ning mille autoriteks on Karmin ja arhitekt Tiit Trummal.
Argiteadvusse on ehk jäänud Mati Karmin kõige enam oma sensatsioonilise näitusega, kus oli väljas nõukogudeaegsetest miinikestadest tehtud mööbel. Kunstnik ise möönab, et miinikestadest näitust Tallinnas Kunstihoone galeriis käis viimasel päeval nautimas kümnetuhandes külastaja, Soomes Retrettis nägi töid enam kui 100 000 inimest.
«Jah, nende tööde alaline ekspositsioon võiks olla Tallinnale vaieldamatu turismimagnet,» leiab autor ise, olles küll veidi üllatunud, kui meenutan talle kirjakohta Jesaja raamatust, kus kõneldakse, et mõõgad taotakse sahkadeks ja piigid sirpideks ning rahvas ei tõsta enam mõõka rahva vastu ega õpi sõdima. Aga nii on minuga need tööd kõnelnud.

Skulptuurid jäävad aastasadadeks
Emajõe Ateenas ringi jalutades võib saada Mati Karmini töödest juba mõneminutilise jalutuskäiguga väikese ettekujutuse – «Suudlevad tudengid» Raekoja platsil, «Siga» turuhoone ees, Germanni pronksbüst botaanikaaias, Treffneri monument Ülejõel ja nii aina edasi. Sünnilt tartlasena meenutab kunstnik head haridust oma koolist, mis tol ajal küll Treffneri asemel Tammsaare nime kandis, aga kus ka siis oli osa õpetajaid ka ülikooli palgal ja nad andsid teadmisi enam, kui ühe aineprogrammi sisse mahtus.
«Meie õpetajad aitasid püstitada eluks vaimseid eesmärke ning seetõttu olen ka täna arvamusel, et kunstil ilma vaimsuseta pole mõtet. Meie tööl on suur vastutus, seda ei peideta mulla alla nagu arstide praaki, see jääb sajanditeks vaadata,» tõdeb Karmin. «Eesti rahvas sai kõhu täis süüa nii neli-viis põlve tagasi ja me ei saa ennast võrrelda suurte skulptuuritraditsioonidega maadega nagu Itaalia, Hispaania või Prantsusmaa. Siinmail alles vaieldakse nn protsendiseaduse üle, mis skulptoritele eluõigust ja tööd annaks. Ja vähest sallitud müügiskulptuuri – meelaid alasti naisi, nokusid ja kentsakaid kolme sõrmega päkapikke ma küll ei suuda meisterdada,» lisab skulptor.

Mitte ainult sotsiaalne närv
Kriitikud on Mati Karmini käekäiku pidanud hoogsaks, öelnud, et ta on alati rambivalguses ja püüne pääl. Kunstnik arvab, et müügioskuse paneb ta positiivse ellusuhtumise arvele. Ka oma EPA õppejõust isa Martin Karmini mahajäänud dokumentidest läbi nelja riigikorra ning tema kogutud umbrohuseemnetest koostas poeg Mati näituse, mille kunstimuuseum kohe ära ostis ning mis rändas ka raja taga. «Ma mäletan nagu täna oma lapsepõlve, kus Mulgimaa taludes oli vaatamata riigikorrale säilinud nii vana olme kui olemine,» mõtiskleb kunstnik. «Aga praegu – kes muu kui skulptor peabki võtma mõnel auväärsel nööbist ja näitama talle võõraste silmadega, et näiteks toda inetut platsi maja ees võiks kaunistada skulptuur… Pärast imestavad kõik, et miks seda varem polnud,» mõtiskleb looja.
Samas ütleb ta, et inspiratsiooniallikaid ei oska keegi päriselt lahti seletada, ehkki mitmed Freudist Marxini on seda püüdnud teha. «Ma ei armasta väga seda sõna – inspiratsioon. See annab sageli vabanduse logelemiseks ja mittemidagitegemiseks … inspiratsiooni ei tulnud! Jumalik säde, vaat see hoomamatu… Imelised on olnud need harvad hetked minu elus, kui mõnd õnnestunud tööd vaadeldes olen järsku tundnud, et seda ei olegi mina teinud! Kummalises lummuses tajud, et oled vaid vahendaja, tööriist kellegi käes,» mõtiskleb Karmin ja tunnistab, et enne iga tähtsama töö alustamist palub ta õnnistust Loojalt, ning on veendunud, et ühegi alustatud töö õnnelik ja edukas lõpetamine ei sõltu vaid inimese enda tahtest.

Iga kogemus rikastab
Karmin meenutab, et nõukogudeaegses ERKIs (praegune Eesti kunstiakadeemia) said tulevased kunstnikud tugeva baashariduse, skulptuuri­­õpingud kestsid kuus aastat. Äärmise põhjalikkusega omandati klassikalist vormiõpet, kuid samas olid ka suhteliselt vabad võimalused loominguks ja eneseteostuseks; ümbritsev tsensuuritaust õpetas nutikalt tegutsema, et oma sõnumit vaimukalt ja takistamatult edasi anda. «See oli enamikule loomeinimestest justkui klaaspärlimäng, mis treenis ja andis tööle vaimsuse ning sisemiselt pingestatud lahenduse. Maksimaalne loominguline eneseteostus oli kaua minu elu põhieesmärgiks. Tahtsin olla parim,» võtab Karmin kokku.
«Olen üsna rahutu iseloomuga, seetõttu otsib mõte kogu aeg uusi väljakutseid; iga kogemus rikastab. Efektsed lahendused metallis (sh meremiinikestadest tööd) pakuvad tänuväärset vaheldust vägagi aeganõudvale ja töömahukale pronksi- või kivitööle. Ilma ränga tööta ei saavuta skulptuuris midagi. Ometi on asju, mida vist õppida ei saa; mis on antud kingituseks…»

Looja märksõnad: keskendumine ja fanatism
Mati Karmin, kes peab õppejõuametit Tartus, on oma heade õpilaste nimetamisega üsna ettevaatlik, tahtmata kellelegi liiga teha, kuid nimetab siiski Bruno Kadakut, Jass Kaselaant, Art Allmäge ja Laila Talunikku. «Ega pole midagi öelda. Kui ma võrdlen kümne aasta taguseid õpilasi tänastega, siis pean kurvastusega tõdema, et keskendumisvõime on veelgi vähenenud. Päris kindlasti on selle tinginud pealiskaudne ja inforohke netimaailm, milles me kõik aina rohkem viibime,» arutleb kunstnik.
«Teisalt ka üha enam killustatud ainekavad, mida enneolematu kiirusega muudetakse, kohandatakse, vastavusse viiakse. Lisaks rahutu maailm, ühiskond, kodu ning tänapäeval toimivad väärtushinnangud. Ja viimaks – teadmine, et Eesti on suhteliselt skulptuurivaenulik maa. Arvan, et kuigi noorusel on võime paljust üle olla ja rohkem jõudu uskuda võimatut, ei saavuta skulptuuris ilma keskendumise ja fanatismita eriti midagi,» võtab meister oma arvamuse kokku.

Sõbraliku ja koduse koguduse liige
Oma usulisest kujunemisest kõneldes tõdeb Karmin, et ta pole teadlikus elus olnud päevagi ateist. «Nooruses huvitusin ida filosoofiast, peamiselt tänu Linnart Mälli tõlgetele, Piibli lugesin läbi kahekümneselt, lõigates lahti oma isalt saadud Suure Piibli vihikuid.» Nii valmisid juba kaheksakümnendate lõpus piibliteemalised kompositsioonid «Eva», «Juudit», «Simson ja Delila».
«Üleelusuuruse Kristuse kuju modelleerisin Tori kiriku altari kohale 1996. aastal. Selle tellis minult taastatavale sõjameeste mälestuskirikule inimene, kes teadis oma peatsest lahkumisest, soovides samas jääda anonüümseks. Nüüdseks on toonasest varemetest tõusvast, alles liivapõrandaga pühakojast saanud pidulik, võimas ja väärikas pühamu, mille ees Püha Jüri ratsamonument – taas suuremeelsete eraannetuse toel sündinud. Olen sama Kristuse kuju väikest koopiat kinkinud kirikutele kui head sõnumit, mis kandub edasi…
Kogudusega liitumine sündis sisemise sunni ajendil; valisime abikaasaga üksmeelselt toomkoguduse, kuigi algselt olime plaaninud teisiti. Õnnelik rahulolutunne, mida kogesime väärikalt kaunis ajahõngulises kirikuhoones, ei ole ununenud siiani.
Juba leeritunnid Ivar-Jaak Salumäe käe all olid nauditavad; koos abikaasa Anne-Maiga moodustasid nad sõbraliku, armastava ja lugupidamist vääriva õhkkonna. Praegu juhib toomkogudust Urmas Viilma, kelle sisemine vaimsus ja sarm tegi võimalikuks õpetajate sujuva vahetuse. Jätkuvalt ühendab eri põlvkondi auväärne ja erudeeritud Kuno Pajula, kelle elegants seltskonda alati vääristab.
Ikka rõõmustame, et peale suurepäraste õpetajate ja armsa ning omase kirikuhoone oleme leidnud veel sõbraliku ja koduse kogudusepere, kus pühapäevahommikutel üksteist vennalikult tervitatakse. Just lõpuni positiivsed tunded ei sea kunagi kahtluse alla teenistusest osavõttu, kui see vaid võimalik on,» kõneleb kunstnik.
Mari Paenurm

Mati Karmin
Sündinud 26. veebruaril 1959 Tartus.
Õppinud skulptuuri ERKIs aastatel 1981–1986.
Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud.
Tunneb ennast vabalt kivis, terases, pronksis, alumiiniumis, pisiplastikas.
On EELK Tallinna Toomkoguduse liige.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)