Esileht » Arvamused » Arvamus »

Skolaaridest ja usuõpetusest

23.04.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Skolaarid kui klassikaliste ladinakoolide õpetlased on alati pooldanud vaba vaimu diktaati grammatika üle, ilma milleta vanade keelte stuudium jäänuks auklikuks. Tänane tuline diskussioon eetika-, usu-, usundi- või religiooniõpetuse üle on kui vaidlus selle üle, kas kasutame käände märgistamiseks sõna «ablatiiv» või «alaltütlev». Eesmärk on osata keelt, õige grammatilise termini teadmine on osa mälutreeningust ja haritusest. Rõhk vabatahtlikule religiooniõpetusele on kui grammatikareeglite õppimine naljaviluks, millele ei järgne reaalset keeleoskust.
Skolaarid võisid küll tüütuseni taguda õpilastele pähe ladina keele käändeid ja sõnavara, kuid sellega kaasnes alati olemuslik dispuut õpitu üle. Veendumuslikkuse puudumine ainete edastamisel tapab loomingulise lähenemise ja õpitu kustub teadvusest vähemagi mahukama teabe pealelaadimisel.
See meenutab minu kogemust vabatahtliku usundiloo lektorina, kus semestri lõpul teadis üks üliõpilane säravail silmil rääkida sufide (islamis müstilis-askeetliku suuna esindaja – toim.) liturgilisest muusikast, hoolimata saadavatest vähestest ainepunktidest, ja teine nimetas viie olulise religioonina judismi, katolitsismi ja vene õigeusklikkust. Paludes defineerida judismi, juudaluse ja judaismi vahet, sain kuulda mõndagi huvitavat, ilma et eksamineeritav oleks tabanud muiet lektori suunurgas.
Iseenesest on tore, et ühiskond defineerib enese jaoks usundiloo sügavamat olemust, kuid kohati tundub, et poliitilised ministrid, kes peaksid tajuma teema olulisust, on jätnud tegemata elementaarse kodutöö ning pole viitsinud oma nõunikelt paluda lühimemo usundiloo diskussiooni käigu ja erinevate osapoolte positsioonide kohta ühiskonnas.
See meenutab Tom Sayweri loost Huckleberry Finni isa hommikusi vihahoogusid, kus «lihatünn sai oma osa». Samas on poliitikas teada, et vastuhääli ei loeta ning ehk ongi uuel haridusministril tarvilik ületada uudisekünnist teemaga, mis ristiinimesi enesest välja viib. Seda nimetatakse «tuntuse indeksiks», kus valimiskasti juures tuntakse ära vaid vaadeldav nimi, kuid ei suudeta meenutada, millega seoses see esile kerkis.
Või on võimalik ka teine versioon, mida tunneme professionaalse kretinismi nime all. On andestatav, kui esimese kursuse tudeng nimetab judaismi judismiks ning katoliiklust maailmareligiooniks, kuid kui selliseid käbisid peaksid pilduma doktorikraadiga intellektuaalid, siis on Taani riigis miskit mäda.
Kuid paraku tulevad haridusliku pagasi õheduse või paksuse teemad päevakorrale juba põhikooli keskastmes, kui nooruk jälgib õpitava aine trendikust või marginaalsust. Ei ole mõtet eeldada, et ta on võimeline hindama, mis on talle õppekavas oluline või väheoluline. Siin on vaja niigi meie kultuurielu ääremaale tõrjutud usundiloo kui väärtusõpetuse patroneerimist riigiisade poolt ning selle lülitamist kohustuslike ainete kavasse. Küll kvaliteet heade skolaaride käe all oma vajaliku taseme saavutab, kui õppurid grammatika tuupimise kõrval selle tähtsustamist tähele panevad ja arvesse võtavad.
Jaan Tepp

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)