Esileht » Arvamused » Arvamus »

Skandalon

20.04.2010 | | Rubriik: Arvamus

Merille HommikOn hea meel tõdeda, et pühakiri on saanud Eesti Kiriku veergudel skandalon’iks. Võiks saada rohkemgi, sest mida enam skandaali ehk – lähtudes vastava kreeka sõna tähendusest – lõksu või püünist, seda enam lõksupüüdmist. Seda rohkem põhjust lõksu püütud piiblilugejatel järele mõelda. Mida rohkem järelemõtlemist, seda rohkem aga avatust. Avatust Jumala sõnale.
Näiline skandaal on seotud naiste ordineerimise ja samasooliste kooselu õnnistamisega. Tegelik skandaal, Jaan Lahe juttu kinnitades, seisneb hermeneutilises küündimatuses. Langetakse piiblisõna püüdeauku küll, aga ei küündita sellest enam välja.
Lõksus olemine väljendub klammerdumises pühakirja üksikute ütluste külge, muidugi kontekstivabalt. Aga võime ju proovida heita lõksus olijaile eksegeetilist-hermeneutilist päästvat köit. Piisab näiteks kahest kirjakohast, millega argumenteeritakse naiste ordineerimise vastu.
Tekstilõik 1Kr 14:33–37 on problemaatiline. Kogu peatükk tegeleb võõraste keelte rääkimise ja prohvetliku kõnelemise küsimustega; selle keskel on järsku kaks salmi, 34–35, hoopis naiste kohta. Iga lugeja, kes vähegi on harjunud kirjutatud teksti lugema ja selle üle arutlema, küsib seepeale, miks küll vahetas kirjutaja nii järsult ja vaid korraks teemat. Kas ei või need kaks salmi olla hilisem lisand? Kui lisatud, miks ei kirjutanud siis neid Paulus? Aga mida siis Paulus tegelikult mõtles? Ja mida hakata peale äsja samas kirjas loetud tekstiga 1Kr 11:2–16? Naine prohvetlikult kõnelemas? Naine palvetamas? Skandaal? Või päästev köis?
Teisena tihti nimetatud teksti 1Tm 2:11 puhul küsib korralik lugeja (muidugi pärast seda, kui ta on mõnest Uut Testamenti sisse juhatavast raamatust leidnud, et 1Tm pole Pauluse kirjutatud), miks argumenteerib 1Tm kirjutaja vaid 1Mo 2. ja 3. peatükiga. Miks ei võta ta aluseks mehe ja naise võrdset loomist hoopis esimesest ja oma positsiooni tõttu olulisemast loomisloost (1Mo 1:27)?
Miks loeb 1Tm kirjutaja keelatud vilja söömise loost välja, et naist peteti või võrgutati? Ja mitte Aadamat? Miks Aadam, kui ta juba nii tähtis ja oluline on, naisega sõnagi lausumata kaasa läks? Miks avab siis Aadam demagoogiliste ja «salakavalate» vastuste rea vilja söömisele järgnevas dialoogis Jumala ja teiste osaliste vahel? Ja mitte naine? Aga jälle, miks on 1Kr 11:11–12 autor lugenud mõlemat loomislugu 1Mo 1–2 ja mitte eelistanud teist esimesele? Mees ja naine mõlemad on Jumalast? Skandaal? Või päästev köis?
Jah, skandaalist on kasu, kui taibatakse Piibli kirjakohtade ja nende autorite arvamuste vastuokslikkust, mis vabastab mõtlema sellele, mis on Piiblis õigupoolest oluline ja jääv. Skandaalist pole kasu, kui hirm ja laiskus ei lahtu. Mõtlen laiskust, mis seisneb selles, et piiblitekstide keerulisest kontekstist esitatakse vaid valitud ütlusi; selles, et ei tavatseta parajasti kasutatava piiblitõlke kõrvale lugeda võrdluseks mõnda teist ja ehk interpunktsiooni poolest paremat; selles, et ei sirutata kätt konkordantsi järele ega uurita, mida on Piiblil veel öelda samas ja mõnes seotud küsimuses.
Mõtlen hämmastavalt elujõulist hirmu – selle ees, et Jumal ja Jumala sõna, kirik ja kuulutus hukkuvad moodsas maailma tõmbetuules. Aga see viibki klammerdumiseni ja on hukutav, sest ei päästa lõksust.
Hirmul olija ei kaitse sealjuures ei kirikut ega Jumala sõna, vaid ainult ühte, kellegi poolt kunagi loodud tõlgendusviisi. See ei kõneta (ära loe: ei järgi) tänapäevast Piibli lugejat ja sõnumi kuuljat, kes on haritud inimene. Selline inimene on ennegi raamatuid lugenud ja esitab kriitilisi küsimusi. Näiteks selliseid, milliseid ülal nimetatud. Sellist inimest ei saa siis ju minna Piibliga lõksu püüdma ja teda abitult siplema jätma. Selline inimene väärib austust ja eelkõige rääkimist, koos mõtlemist, kriitilist refleksiooni.
Me ei ole pühakirja orjad, me oleme vabad Jumala sõnas.


Urmas Nõmmik,
teoloog

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)