Esileht » Uudis » Esileht »

Sisu olulisem vormist ka alanud aastal

15.01.2004 | | Rubriik: Esileht, Kirikuelu

Peapiiskop Jaan Kiivit toonitab Eesti Kirikule antud intervjuus, et mitme alanud aastal eesseisva välise ja vormilise muutuse – eelkõige kiriklike struktuurimuudatuste ja Euroopa Liiduga liitumise – puhul tuleb keskenduda sisulisele ja vaimsele.
Milline on teie nägemus sellest, mida aasta 2004 kirikuelus kaasa toob?
Aasta on juba kaks nädalat kestnud. Minul algas aasta välissuhtlemise tähe all osavõtuga Soome kiriku uue, Espoo piiskopkonna piiskopi Mikko Heikka ametisseseadmisest.
Kui vaatame eelolevatele kuudele, siis üks märksõna on kahtlemata see avarduv maailm, kus meil tuleb tegutseda. Jaanuari lõpus toimub Õpetajate Konverents, mille teemaks on seekord valitud «Euroopa – meie ühine kodu». Seejuures ei peeta silmas Euroopat majandusliku ja poliitilise ühendusena, vaid kultuurilise ja religioosse üksusena. Kirikuna oleme läbi aegade olnud kas nähtavamal või nähtamatumal kujul ikkagi osa suuremast tervikust – Kristuse maapealsest Ihust. Mais saab Eestist eeldatavasti Euroopa Liidu täieõiguslik liige, nii et ma pean silmas sellise, meid puudutanud ja ka edaspidi puudutava, protsessi religioosset mõõdet. See oleks üks asi.
Teine, mis praegu annab meie kiriku juhtorganitele ja praostkondadele tööd, on uue kiriku põhikirja viimistlemine ja lõpuleviimine. Selle tegevuse ühe verstapostina toimub 16. märtsil erakorraline Kirikukogu, et oleks võimalik põhikiri kevadisel korralisel Kirikukogu istungjärgul vastu võtta. See suunab praegu meie inimeste mõtteid, eelkõige kiriku töötajate mõtteid ning nõuab hea tulemuse saamiseks intensiivset tööd.
Põhikirjaga kaasneb kiriku allasutuste juriidilise staatuse muutus ja tegevuse formaalne ümberkorraldus; ma ei ütleks, et see on sisuline ümberkorraldus. Aasta teisel poolel seisame mõneski mõttes vormiliselt uutel alustel. Sisuline töö jätkub samal kujul, nagu see on jätkunud, kuid peame arvestama ka muutunud ja muutuva keskkonnaga, kus meil tuleb tegutseda, olgu kirikuvalitsusena, praostkonna tasandil või ka kogudustes. Eks see esitab oma nõudmised ja väljakutsed kõigile kiriku töötajatele.
Kui mõni aasta tagasi rääkisime veel üleminekuperioodist, siis minu meelest on see praeguseks lõpule jõudnud. Oleme kohanenud uute oludega ning nendes uutes oludes tuleb täita oma ülesannet ja igaühel anda oma parim.
Läinud augustis väljendas kiriku juhtkond positiivset hoiakut Euroopa Liiduga liitumise suhtes. Kas võib loota, et Eesti rahva elu läheb ELiga liitumise järel paremaks?

Ükski rahvas või üksik riik ei saa olla üksiku saarena omaette ja teistest lahus, see oleks nagu illusioonides elamine. Rõhutasin just kiriklikku kuulumist suuremasse tervikusse, ühtekuuluvust usulises plaanis. Ma ei pea silmas majanduslikku olukorda ja selle paranemist – mida tahaks küll väga loota ja mille nimel meil kõigil tuleb pingutada –, vaid eelkõige seda, mida toob meie kirikutele ja kogudustele kaasa globaliseerumine ning ärimaailma huvide ja meedia kasvav mõju meie elule.
Milline on kristlaste osa ja vastutus, kohustused ja võimalused seniste rahvuslik-kultuuriliste ja konfessionaalsete piiride ületamisel? Sellise küsimuse on esitanud omalt poolt ka Õpetajate Konverentsi juhatus. Ma asetaksin rõhu eelkõige vaimsele lõimumisele.
Aasta teisel poolel valitakse Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule uus peapiiskop. Teie kümne aasta pikkune ametiaeg saab läbi.

Läinud aasta novembri lõpul rahuldas Kirikukogu mu taotluse korraldada minu järeltulija valimised käesoleva aasta sügisesel korralisel Kirikukogul, kuna minul jõuab vanusepiir (peapiiskop võib vastavalt kehtivale põhikirjale ametis olla 65aastaseks saamiseni – toim.) kätte tuleva aasta veebruaris. Minu mõte oli avalikustada aegsasti oma tahe ja soov, et põlvkondade ja isikute vahetust võetaks asjade normaalse käiguna ega tähtsustataks üle.
Sellega saavad eelkõige praostkonnad võimaluse küsimust pikemalt arutada ja kaaluda ning esitada oma peapiiskopi kandidaadid. Tähtajaks on määratud esimene november sel aastal, nii et meil on kolmveerand aastat aega leida selgus.
Ameti üleandmine toimub uue peapiiskopi ametisseseadmisega, selle aeg ei ole loomulikult praegu veel kindlaks määratud.
Te ise ei jätka peapiiskopi ametis?

Olen vastanud soovile, et ma jätkaksin, eitavalt. Pean loomulikuks, et kui aeg muutub ja inimesed vananevad, siis teatepulk antaks edasi rahulikult ja läbikaalutult.
Mida te ootate alanud aastalt?

Üks aasta lõppes ja järgmine algas. Kuigi maailm tundub meie ümber kiiresti muutuvat, ei muutu inimese elu põhiantused. Selles mõttes ei ole mul erilisemaid soove, kui on olnud varasematel aegadel ja nähtavasti ka tulevikus. Soovin eelkõige, et inimeste ja kirikutöötajate motivatsioon oleks tugev, neil oleks pühendumus ja avatus, suhtlemisvalmidus ja koostöötahe, erinevalt kasvavast individualismist ja hoolimatusest, mis meie ümber maad võtab.
Mida hindate alanud aastal olulisemaks?

Põhitähelepanu peaks olema vaimsetel küsimustel ja ei tohiks lasta end eksitada erinevatest, minu jaoks teisejärgulistest asjadest, nagu struktuurimuudatused või väline kuuluvus. Sisu on olulisem ning selle määrab meie kutsumus kristlasena ja Issandalt oma maapealsele kirikule antud ülesanne. Selle täitmist ei tohi me kunagi unustada ega silmist kaotada.
Alar Kilp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)