Sirutan käe, et …

25.03.2009 | | Rubriik: Määratlemata

Harri Haamer, üks legendaarsetest vaimulikest, kirjutab oma raamatus «Minu elu on taevas», kuidas teda pärast arreteerimist Pagari tänavas julgeoleku poolt üle kuulati. Ühel ööl viidi ta oma kambrist ülekuulamisele. Pärast formaalset nime, isanime ja sünniaasta pärimist ning üleskirjutamist pöördus uurija major Zaitsev Harri Haameri poole sõnadega:
«Noh, nüüd palun rääkige mulle oma kuritegudest.»
«Kuritegudest?» küsis süüdistatav.
«Just nii, palun rääkige puhtsüdamlikult, mille pärast teid on arreteeritud ja mille pärast nõukogude võim on sunnitud teid karistama.»
Et pastor Haamer ei suutnud midagi välja mõelda, mis oleks sundinud nõukogude võimu teda karistama, siis jätkusid samasisulised ülekuulamised mitme nädala tagant taas ja taas. Harri Haamer tõdeb oma raamatu selle peatüki lõpus tabavalt: «Küll nad midagi ikka leiavad, millega mulle oma kümmekond aastakest väänata.»
Leidsidki! Harri Haamer viidi Siberisse, kust naasis kodumaale seitse aastat hiljem.
25. märtsil möödub 60 aastat suurimast küüditamisest Eestis. Pastor Haamer arreteeriti ja saadeti külmale maale küll varem, kuid põhjused, miks tema ja kümned tuhanded saatusekaaslased Siberisse viidi, olid samad – nad jäid lihtsalt ette. Isegi arreteerijad ise ei teadnud täpselt, milles kinnivõetute süü seisnes. Nende nimed olid nimekirjas ja see oli piisav põhjus.
Kindlasti võis ju mõni kambri-, vaguni- või barakinaaber oma saatusekaaslaselt küsida major Zaitsevi sõnadega: «Räägi mulle oma kuritegudest!», kuid ilmselt pärisid seda kõige sagedamini iseendalt küüditatud ise. «Millise kuriteo eest mind välja saadeti?», tagus põletav küsimus paljude peas.
Täiskasvanu võis ehk veel midagi oletada või välja mõelda, sest oldi ju elatud nii iseseisvuse kui ka natsi­okupatsiooni tingimustes, ja kes teab, milline hoolimatult pillatud lausejupp idanaabri aadressil või saksa mundrikandjale talutarest kaasa antud korvitäis mune võis mõnele «heasoovlikule» naabrile meenuda. Mida panna aga süüks rinnalapsest imikule või kanderaamiga loomavagunisse transporditud raugale!?
Küüditatud inimeste puhul polnud kuritegu, mille eest neid karistati, oluline. Vajadus «süüdlast» karistada või ta kõrvaldada oli tekkinud enne, kui «süüdlane» jõudis kuriteo korda saata. Ja kui ta kuritegu ka ei sooritanud, siis osutus tema süüks see, kes ta oli või kelle teised teda nimetasid olevat.
Kurja tegemiseks pole kunagi vaja põhjust, sest kurjuse olemuses on olla kuri ja teha kurja. Just selline oli ja just nõnda tegutses ateistlik-stalinistlik nõukogude võim. Sellist kurjust ei saa kristlikke väärtusi põhiväärtusteks pidav ühiskond mõista, seda saab ainult hukka mõista. Selline kurjus saab ohjeldamatu võimu alati seal, kus Jumala asemele tõuseb inimene, kes uhkustab sellega, et ta Jumalat ei karda, sest on otsustanud, et Jumal on surnud!
Kui selline kurjus saab võimu teiste inimeste üle, siis viib see paratamatult olukorrani, kus vägivallast saab norm. Seda on tõestanud ajalugu piibliaegadest peale. Kas oleme kaitstud ajaloo taaskordumise eest sellistes asjades?
Kurjuse koledaimad teod on saadetud korda keerulistel aegadel. Rasked olukorrad toovad paljudes inimestes välja soovi teisi aidata ja toetada. Kuid rasketel aegadel on rohkem ka neid, kes just siis tajuvad, et olukord võib tulla kasuks enda ülendamisel teiste alandamise kaudu. Just sellistel põhjustel on toimunud suurimad reetmised ja äraandmised, mis on toonud valu ja ülekohut sadadele tuhandetele või isegi miljonitele.
Ka praegu kuulutatakse kõigist meediakanalitest, et viimase kolmveerandsajandi raskemad ajad on käes. See, kuidas läheb minu ligimesel ja ka minul kui ligimesel nende raskuste keskel, sõltub sellest, kas sirutan käe teiste toetamiseks või tõukamiseks.


Urmas Viilma
,
kantsler

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)