Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Sirje Kiivit hellitab väikest Jaani

14.10.2009 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Sirje Kiivit (68) teeb täiskohaga tööd – hoiab lapselast Jaani. Juba kevadel andis ta oma tütrele Annale vahel vabadust. Jalutas aastase Jaaniga mööda Nõmme rohelisi tänavaid ning tundis rõõmu, et saab veel kord maailma avastada ja olla ühe väikese inimese seltsis. «Selle lapsega on nii põnev koos olla!» õhkas ta siis õnnelikult.
Septembris läks tütar tööle ja vanaema hakkas hoidma lapselast kolmel päeval nädalas. «Võib-olla hindan oma jõudu üle, tõstan varsti käpakesed üles ja hakkan haleda häälega nutma… Aga raskused on mulle alati rohkem meeldinud kui kerge elu, sest siis on elul elu maitse,» räägib Sirje Kiivit.
Kuidas ennast vanaema rollis tunnete?
Sirje Kiivit: Jaan on minu viies lapselaps, nii et vanaemaks olemine ei ole minu jaoks uudne. Küll on võimalik proovida olla parem vanaema. Mul tekkisid küllaltki vara kindlad arusaamad elu eesmärkidest ja kohustustest. Naiseks olemine tähendab võimet tuua ilmale lapsi ja aidata neil sirguda täiskasvanuks, s.t pühendada lapsele aega. Olla armastav ja tark ema.
Tarkusega on nagu on: seda palus ka kuningas Saalomon Jumalalt. Eesti rahvatarkus ütleb: laps vajab kasvamiseks hirmu ja armu. Ema tarkus seisneb selles, kas ta leiab iga lapse jaoks nende kahe komponendi õige vahekorra.
Vanaemale ei lange esmane vastutus lapse arengu eest, võib rohkem imetleda ja vigurdada. Väikesele Jaanile valmistab palju rõõmu, kui ta on minu põlvedel ja «me tantsime kaerajaani». Oma loomult on Jaan tuttav tüüp – vaatleja, imetleja. Sellised on ka tema vend Peeter ja õde Rahel ning sellised olid ka minu lapsed, kuid ilmselt suurema omaette olemise vajadusega.
Äkki on Jaan vanaisa moodi?
Jaan Kiivit oli teadlase tüüp. Jaani emal oli üks mälestus oma pojast. See oli mäng uksega. Mõtlikult ja süvenenult tegi Jaan korduvalt ukse lahti ja pani kinni; tegi lahti ja pani kinni… See oli midagi nii jaanilikku, milles peegeldus tema tulevane loomus.
Ka väike Jaan vaatleb kõike süvenenult ja pikalt. Muidugi tahaks näha temas vanaisa, kuid niisuguste asjadega ei tohi liialdada.
Milline on Teie elu pärast abikaasa lahkumist olnud?
Need neli aastat on olnud rasked. Pool aastat pärast Jaan Kiiviti surma oli tema isa 100. sünniaastapäev. Minult paluti meenutusi äiast. Pidin minema mõtetes tagasi meie tutvuse algusse. Meie armastuse loo algusse. Olime klassikaaslased kaheksandast klassist. 17aastaselt suudlesime ja 21aastaselt olime jõudnud lähedusse, mis lõppes abieluga.
Meie noorelt abiellumises mängis suurt osa Jaani pettumine Uku Masingus, kes soovis teha temast oma vaimse ja materiaalse vara pärija. Järgnes minu instituudist väljaheitmine, sest abiellusin tulevase kirikuõpetajaga.
Mul ei olnud sõbrannasid. Jaan luges pidevalt ning tihti luges ta mulle ette paremaid kohti. Olin tema jutluste esmane lugeja ja analüüsija. Viibisin tema huvitavas mehelikus maailmas. Me võtsime teineteise jaoks aega.
Kõige rohkem igatsen taga seda mehelikku mõttemaailma. Mingit moodi leevendavad vajadust kuulata mehelikku mõtteviisi mõned pikemad telefonivestlused Hando Runneliga. Runnel oli Jaani hingesugulane. Töölt tulles ta teatas vahel: «Täna Runnel helistas, kuulsin ta häält.» Päev oli päästetud.
Ühel hommikul ärkasin Jaani kõrval teadmisega, et ta on surnud. Järsku kuulsin Jaani häält: «Tead, ma vist suren varsti.» Ma olin üleni kangestunud ega suutnud midagi öelda, sest olin just tema surma kogenud. Viimased kolm aastat oli surma teema meil küllaltki sagedane, sest Jaan teadis, et võib iga hetk siit ilmast lahkuda. Tema suurimaks sooviks oli õnnistada uus peapiiskop ametisse. Tavaliselt keerasin surmajutud naljaks, kuid tookord ei suutnud ma öelda midagi. Ma teadsin, et koos käidud tee on lõppenud.
Olin ka üle kümne aasta juhtinud laagrikeskuse «Talu» projekti, olin psüühiliselt ja füüsiliselt kurnatud. Nüüd lisandusid sellele veel põlveliigese valud, mis ei lasknud magada. Pidin tarvitama tugevaid valuvaigisteid. See kõik viis täieliku kokkuvarisemiseni. Päev ja öö hakkasid segi minema. Hakkasin nägema kummalisi unenägusid, kus kohtusin lähedaste lahkunutega. Kõige kummalisem oli kohtumine oma isaga, kes 28aastase mehena jäi sõjas kadunuks. See oli müstiline aeg, kus surnud ja nende mõtted olid mulle lähedasemad kui elavad.
Kuidas sellest välja tulite?
Mul on mõlemal jalal uued põlveliigesed. Kui reaalsus muutub nii, et «suurim õnn» on ise käia WCs, siis müstika kaob. Kõige suuremaks jõuks tervenemisel oli, et laagrikeskus «Talu» sai uue juhi – Sten Luige. Lõppes päevast päeva muretsemine «Talu» saatuse pärast.
Muidugi aitas see, et olin olnud üksik laps ja iseseisev ka hilisemas pereelus. Peapiiskopina viibis Jaan palju välismaal. Tulles väsinuna reisilt või töölt soovis ta: «Ära küsi, ära räägi.» See amet oli tema jaoks raske. Ta ei olnud suhtleja tüüp.
Ega ta ei kahetsenud seda ametit?
Ei, ta ei kahetsenud. Kui kasutada tema enda väljendit, siis kõlaks see nii: «Nii kehv kui mina ka olen, olen ma antud hetkel parim variant peapiiskopiks.» Samuti ütles ta, et nii vilets, kui luteri kirik on, on see ometi parim kõlbelise kasvatuse koht rahva jaoks.
Kui eesti rahvas oli nõukogude ajal nagu vanglas, siis kirik oli pandud surmamõistetute kongi. Kiriku põhiprobleem oli jääda püsima, aga selleks suureks muutuseks, mis saabus, ei olnud kirik valmis. Jaan, olles peapiiskopi poeg, kelle isal olid laialdased väliskontaktid, oli paremini suurteks muutusteks ette valmistatud. Ta ei lasknud end hetke eufooriast kaasa kiskuda ja seetõttu oli küllaltki üksi.
Millisena näete luterliku kiriku osa Eestis?
Luteri kiriku autoriteet oli rajatud haridusele. Olid ju kirikuõpetajad esimesed eesti soost haritlased, kes aitasid kirjaoskamatust likvideerida. Negatiivselt mõjus, et luteri usk oli ka «härrade» ja vallutajate usk. Nüüd oli see pool kadunud igavikku ja eesti haritlaskond ootas kirikult abi uue ühiskonna rajamisel. Koolide uksed olid lahti ja vaimne tühimik vajas täitmist.
Kirikul olid soome keelest tõlgitud «Ankkuri» sarja näol religiooniõpikud, millel oli haridusministeeriumi heakskiit. Oleks saanud alustada gümnaasiumides maailmausundite õpetamist. Vajati vaid pedagoogilise metoodika kiirkursust ja tahet õpetada. Kuid tahe puudus ja tülitseti lõputult usuõpetuse-religiooniõpetuse teemal. Õige aeg magati maha. Praegu on televisioonis ja raadios leitud häid vorme rahva kristlikuks harimiseks.
Tihti jääb puudu oskusest kristlikku kuulutust «kaasaegsesse keelde tõlkida». Jeesus aitas inimesi väga lihtsate igapäevaasjade korraldamisel. Kiriku töö põhirõhk peaks olema sama. Aidata inimestel tunda iseennast: nad on loodud meheks ja naiseks. Ja on suur õnn, kui leitakse oma teine pool.
Meie valusam probleem on rahvaarvu vähenemine. Juhtusin nägema «Pereelu» saadet abielu sõlmimisest. Õige ideega saated, kuid kahjuks jäi kõlama arvamus, et ega abielu sõlmimise tunnistus, s.t paber, pole tähtis, ja leiti, et see ei muuda midagi. Muidugi ei ole paber tähtis, vaid tähtis on tõotus. Ka presidendid annavad ametivande, samuti riigikogulased, sõjaväelased, kirikuõpetajad, arstid. Tõotused, vanded näitavad tõsist tahet ülesandega toime tulla.
Laulatus ei ole ainult tahte avaldus, vaid seal palutakse ka õnnistust, s.t tunnistatakse, et inimlikust tahtest üksi ei piisa. Rääkimata sellest, et kogetakse sõna ja rituaali väge. Kirik peaks leidma vorme, kuidas näidata, et inimlik õnn peitub oskuses täita oma kohust ja tajuda oma piire, sest inimesele ei ole kõik lubatud.
Need küsimused peaksid kajastuma noorte leeriõpetuses, et anda noortele «kaasavara» elluastumiseks. Leeriõpetus on kaasaegse misjonitöö tähtsaim vorm.
Kas kirik võiks olla kaasaegsem?
Jah, kindlasti. Sellel on nii objektiivsed kui ka subjektiivsed põhjused. Kui võtta näiteks kiriku laste- ja noortetöö, siis peab teadma, et nõukogude ajal oli see seadusega keelatud ja vanglaga karistatav. Iseseisvumisega tuli välisabi ja oma oskuste puududes võeti kasutusele välismaised töövormid. Kuid need eeldasid kristlikku ühiskonda.
Selline algus oli paratamatu, kuid langeti välismaalt võetud töövormide rutiini, mis takistas eesti laste ja noorte kultuuril põhinevate töövormide leidmist. Meie muusikud ja laulupidude traditsioon kandsid aga edasi eestlaste usulist tunnetust. Kui esimest korda kuulsime Tõnis Mägi laulu «Koit», ütles abikaasa, et sellel mehel on prohvetlikku nägemust.
Kuidas «Talu» laagrikeskusel praegu läheb?

Ühelt poolt läheb «Talul» väga hästi, sest sellel on hea skauditööd tundev juht. Kuid peahoone lõpetamiseks on raske raha leida.
Laager ehitati, et aidata lastel sirguda vaimselt, kõlbeliselt ja füüsiliselt terveteks noorteks, õpetades neile kristlikku, säästvat ja looduslähedast eluviisi.
Selline töö eeldab pikaajalist aastaringset tööd, mida aitaksid korraldada Tallinna, Lääne- ja Ida-Harju praostkond koos laste- ja noorsootöö ühendusega. Seni, kuni laager ei ole välja ehitatud, ei saa aga mingist korrapärasest tööst ka lihtsamal tasandil rääkida.
Teile sobis lastega töötamine?
Jah, olen sündinud selle kutsumusega. Juba väiksena olin oma tänaval mängude organiseerija. Leian, et pedagoogiline töö on kõige ilusam ja huvitavam. Tänavu esimesel septembril oleks täitunud 25 aastat tööd luteri kirikus. Tulin Tallinna Püha Vaimu kirikusse tolleaegse koguduse esimehe Gustav Kiviranna ja oma mehe kutsel. Alustasin pühapäevakoolitööd. Öösiti tõlkisin soome õppematerjale, harisin ennast teoloogiliselt.
Otsisin uut metoodilist pühapäevakooli töövormi eesti lastele. Kui laps ütleb, et tund on igav, siis ta teine kord ei tule. Kolmeaastastega roomasin koos maas ja murdeealistele pidin olema «prohvet». Vana Testament oli mulle põnev ja eriti meeldis Mooses. Tema oli ägeda iseloomuga ja see pole ka mulle võõras, sest Piibel hoiatab leiguse eest. Parimaks saavutuseks pean oma näidendit «Laske mu rahvas minna!». Jaan ikka küsis, kui kaugel ma Piibliga olen, ja naeris: «Ikka seisad seal Moosese juures.»
Mis on Teid teinud õnnelikuks?
Ma soovisin leida õnne armastuses. Abielluda esimese armastusega, olla talle ainukeseks naiseks ja kanda ilmale tema lapsi. Jaani isa ütles, et kui inimene saab midagi, mida on väga igatsenud, siis saab ta sellega koos midagi, mida pole igatsenud. Ka selle olen vastu võtnud. Õnnest on raske rääkida, sest õnne kogedes jääb inimene vaikseks.
Nagu kõik pühendunud pedagoogid, olen ka mina kogenud töös palju ilusaid hetki. Neid suuri ja väikseid õnnehetki, mida olen tundnud Eesti vabanedes, on võimatu üles lugeda. Tähtis on tänulikkus ja oma panus kodumaa heaks.
Nägin suvist laulupidu täiesti religioosse sündmusena. Rongkäik – palverännak isamaa eest. Laulupidu – tänujumalateenistus, et oleme saabunud tõotatud maale. Koidula laulusõnade igavikulisus: «mu põrmust lilled õitsetad». Ja lõpuks inimeste vaikne väärikas voog lauluväljakult linna. Eesti rahva alateadvus oli korraldanud vägeva kaasaegse jumalateenistuse.
Miks ikkagi lapselast hoidma hakkasite?
Anna peres on kolm last ja tal ei ole majanduslikult võimalik kauemaks koju jääda. Olen pensionil, terve ning aitan teda meeleldi, sest laps peaks vähemalt esimesed kolm aastat kodus olema. Teen seda hea meelega ning loodan, et saan ka enda isikliku elu paremasse rütmi. Ja tegu on ikkagi jõululapsega, kel nimeks Jaan. Jaan sündis jõululaupäeval, kui oota­sime Annat perega kirikusse.

Made Laas,
Pere ja Kodu toimetaja

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)