Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Sirgunud on esimene gümnaasiumiküps põlvkond luterlike koolide noori

03.06.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Viimasel aastakümnel on palju olnud juttu kristlikust haridusest, kristlikest koolidest ja luterlikust põhiharidusest. Et vastata küsimusele, mis on kristlik haridus, peame esmalt vastama küsimusele, millal haridus üldse muutus mittekristlikuks ehk ilmalikuks. Lahterdamist kristlikuks ja ilmalikuks kooliks tänases mõttes ju enne eelmise sajandi esimest veerandit ei tuntud. Kõik, mis koolis omandati ja õpiti, oli osa elamisoskustest, mida inimene vajas kristliku usu ja kiriku traditsioonidest läbiimbunud ühiskonnas toimetulemiseks ja oma elus edasijõudmiseks. 

Esimeste koolide asutamise päevil oli esmavajalik kirjutamis- ja lugemisoskuse omandamine, millega käis kaasas elementaarne usualane kirjaoskus, mis andis kõigele muule konteksti ja tausta. Usuga seotud teemasid ei olnud vaja eraldi käsitleda, sest kogu elu, sealhulgas laste kasvatamine ja harimine, toimus usulises „kastmes“.

Eraldi õppeainena, teistest ainetest eristuvana, jõudis usuõpetus kooliprogrammi alles reformatsiooni järel koos rahvakeelse haridusega. Kooliprogrammi võeti meieisapalve, kümne käsu, nagu ka Martin Lutheri katekismuse ülejäänud peatükkide ja kirikukoraalide õpetamine ning Uue Testamendi lugude tundmaõppimine. Nõnda sai Eestimaal esmalt luterlik, mõni sajand hiljem ka õigeusu usuõpetus koolihariduse loomulikuks osaks. 

Vasakpoolsete bolševistlike ja sotsialistlike vaadete leviku tõttu algas usuõpetuse teadlik marginaliseerimine noore Eesti Vabariigi algusaastail, mil see aine kooli õppekavast korraks päris välja jäeti. 1923. aasta referendumi tulemusena, mis viis ametist tollase riigikogu, nõudis rahvas usuõpetuse taastamist kooliprogrammi osana. Nõnda saigi Eestis usuõpetuse andmine kuni Nõukoguduse okupatsiooni alguseni korraldatud. Lähtuvalt konstitutsioonis väljendatud põhimõttest, et kirik on riigist ja kool kirikust lahutatud, lõpetati usualaste teadmiste andmine koolis nõukogude ajal täiesti. 

Iseseisvuse taastamine 1991. aastal pole usualase kirjaoskuse paranemisele oluliselt kaasa aidanud, kuna aine õpetamine on munitsipaal- ja riigikoolides endiselt pigem kaootiline või juhuslik. Ka usutunnistusest lähtuva hariduse omandamist nendes koolides seadus ei võimalda. Võiks öelda, et see on munitsipaal- ja riigikoolis lausa keelatud. Nõnda puudusid aastakümneid pärast Eesti iseseisvuse taastamist kristlastest laste jaoks mõistlikud alternatiivid. 

Alles 2011. aastal jõustunud seadusemuudatustest võib Eestis õpetada konfessionaalset ehk ühe religiooni või kiriku õpetusele toetuvat usuõpetust, seda erandlikult ainult erakoolides. See seadusemuudatus lõigi eeldused esimeste luterlike koolide asutamiseks. Viimasel kümnendil on alustanud tegevust neli luterlikku erakooli: Tallinna Toomkool (2011/2012), Kaarli kool (2013), Tartu luterlik Peetri kool (2013), mille juriidilise „vihmavarju“ all tegutseb ka Põlva Jakobi kool (2019). Need luteri kirikuga tihedalt seotud koolid koos ülejäänud Eesti kristlike koolidega on saanud kasvulavaks uuele põlvkonnale noortele, kelle usualane kirjaoskus jõuab loodetavasti vähemalt samale tasemele, kui seda on alati olnud nende Euroopa eakaaslaste religioonialase silmaringi ulatus. 

2019/2020. õppeaasta lõppemine tähistab esimest luterlike koolide kasvulavast sirgunud viljade küpsemist – 17. juunil lõpetab Tallinna piiskoplikus toomkirikus piduliku palvus-aktusega põhikooli Tallinna Toomkooli esimene lend gümnaasiumiküpseid noori. Loodetavasti on need noored osa meile armsa luteri kiriku, nagu ka teiste Eesti kristlike kirikute uuest põlvkonnast ja tulevikust. Veel olulisem on aga muutus, mida loodame tuua kõikide kristlike koolide ustavate ja pühendunud õpetajate, oma lapsi nendesse koolidesse toovate lastevanemate ja loomulikult nendest koolidest sirguvate noorte kaudu Eesti ühiskonda. 

Minu soov on näha just meie luterlike koolide lõpetajaid ühel päeval ühiskonnas täitmas võtmerolle erinevate eluvaldkondade eestkõnelejate ja -vedajatena, lootuses, et oma kooliteelt ellu kaasa võetud teadmised ja õpikogemused on kujundanud neist isiksused, kes lähtuvad oma elus ja tegevuses ajatutest kristlikest väärtustest, mis ehitavad üles ligimest ja Jumalat armastavat Eesti ühiskonda. Samuti vajab luteri kirik püsivalt uut värsket verd laste- ja noortetöö tegijate, hoolekande ja hingehoiutöö eestvedajate, kirikumuusikute ja vaimulike ridadesse, kuhu meie luterlike koolide õpilased eriliselt oodatud on.

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)