Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Sinuga leinas – Viis valet surma kohta

10.11.2004 | | Rubriik: Hingehoid

Lehtede langemise ja pungade puhkemise aegu on surmal rohkem lõikust. Selle rahvatarkuse kinnituseks pruugib vaid vaadata kiriku matuseraamatuid või heita pilk ajalehe leinakuulutuste leheküljele. Need aastaajad on rasked vanadusest nõrkadele ja haigusest kurnatuile.
Sügisel mõtleme rohkem ka neile, kes meie hulgast ajast igavikku on kutsutud. Rahvausu järgi tulevad lahkunud hingedeajal jälle koju vaatama neid, kes veel siin elavad. Kirikukalendris on novembrikuus kolm tähtpäeva, mis juhivad meie mõtted surmale ja surnutele: hingedepäev, pühakutepäev ja igavikupühapäev, mida paljud ikka veel surnutepüha nime all tunnevad.
Arvatavasti kutsub ka looduses toimuv – nähtavad märgid elu lakkamisest, pimeda aja pikenemine ja lindude lahkumine – meid tavalisest enam mõtlema neile, keda meie juures enam ei ole. Kolmes järgnevas kirjutises tahan ma lisaks surnutele pöörata tähelepanu leinajaile ning leinas toimuvale. Loodan, et sellest on abi ka neile, kes on kedagi kaotanud.
Kõigepealt püüan käsitleda üldlevinud väärarvamusi surmast ja leinast.

Esimene vale: surm katkestab kõik sidemed lahkunuga.
Meie suhted ei lõpe, vaid teisenevad. Kui meie lähedal olnud inimene lahkub, tunneme end kui sügava ja pimeda kuristiku serval olevat. Otsime silda, mis viiks teisele kaldale, kuhu lahkunu läks. Me ei leia ühtki teed, ei kuule ega näe, mis teisel pool toimub.
See ei tähenda, et meil pole enam mingit suhet. Armastus pole kuhugi kadunud. Meie vahekord pole nüüd enam nagu kahekõne, vaid pigem otsekui raamatu kirjutamine lahkunust. Meile tuleb meelde, mis ta on teinud ja öelnud. Me tahame talletada kõik mälestused temast ning avastame seda tehes, kuidas ta meie elus edasi elab selle läbi, mida ta meie jaoks tähendab, kuidas ta meie elu on muutnud ja veel praegugi seda mõjutab.
Teine vale: aeg parandab kõik haavad.
Aeg ise ei paranda mitte midagi. Tervenemine saab tulla vaid sellest, mida me aja jooksul teeme. Esiteks on vaja endale tunnistada, mis meie elus on toimunud ja mida me tunneme. Mistahes tunded meid ka ei valdaks, ükski neist pole vale ega kohatu. Paraneda aitab ka võimalus vähemalt ühe inimesega siiralt jagada seda, mis meie hinges toimub.
Kaotusevalust kõnelemine ei ole nõrkuse tunnus.
Tihti soovitatakse leinajal olla tugev ja vastu pidada. Kui sellega mõeldakse surma läbi inimeses toimunud muutustest vaikimist, siis ei aita see soovitus leinajat, vaid pigem soovitajat, kes ei julge või ei jõua ligimese valu vaadata. Kui vaikime oma tunnetest, siis salgame ennast ja lahkunut – tema elu ja kaotuse mõju ning tähendust meie jaoks.
Kolmas vale: valu läheb kord üle.
Kui me kedagi armastame, ei unusta me teda ilmaski. Me lepime küll kaotusega, me võime sellest isegi midagi õppida, kuid me oleme selle läbi täielikult muutunud ja kogu meie elu on saanud teistsuguseks. Aastate möödudeski aga võime igatseda lahkunut täpselt samamoodi ja sama palju kui päeval, mil ta meilt võeti.
Lein ei kulge kindlat rada pidi vaikselt vähenedes. Tavaline on, et aja jooksul meenub midagi, millele me varem ei ole jõudnud mõelda. Need mälestused, olgu siis head või halvad, võivad ka uusi valupuhanguid esile kutsuda. Eriti raske võib olla pühade ja perekondlike tähtpäevade aegu.
Neljas vale: kõik inimesed leinavad ühtviisi.
Nii nagu pole kaht täiesti sarnaste näojoonte ja kehakujuga inimest, pole ühesugune ka meie hinges toimuv. Pole haruldane, et leinajate vahel tekivad lahkhelid selle tõttu, et kellelegi heidetakse ette liigset leinamist või leina puudumist. Kui hinges toimuvat üksteisega ausalt jagatakse, selgub aga, et inimesed väljendavad oma tundeid sootuks erinevalt, ka ei pruugi tunded kulgeda sama rada pidi ja ühtlases tempos.
Millest ühele on abi ja lohtu, võib teisele olla samal ajal talumatult raske. Sageli kuuleme lohutajate suust, et nad teavad, mis teine tunneb. Need sõnad tulevad siirast südamest, kui ollakse pealtnäha sarnast kaotust kandnud. See ei tähenda siiski, et üks lesk tunneb sama, mis teine.
Kes on kaotanud lapse, ei pruugi taibata, mida kogeb teine vanem. Nii nagu kõigil on elus üksteisega erinevad suhted, nii me ka leiname erinevalt. Palju kasu võib olla küsimusest, mida leinaja läbi elab.
Viies vale: usk aitab alati kaotusvalu vähendada.
Usk on suureks toeks, kuid rohkesti on neid, kelle jaoks lein on tõsine vaimulik kriis. Lähedase surm on lootuste purunemine, mis võib teha küsitavaks osa meie veendumustest ja usust. Jutt Jumala tahtest võib teha haiget. Palvetamine võib tunduda üle jõu käivalt raske. Kirikuskäik võib olla vastumeelne nagu igasugune inimeste hulka minek. Seda juhtub üsna tihti.
Rõõmsalt tänamise asemel tahaks Jumala peale vihaselt karjuda – niivõrd ebaõiglane tundub juhtunu. Kui niisugune tahtmine tekib, siis peakski kisendama. Pole oluline, kui kõva hääle või millise tooniga palvetame – peamine on, et Jumalaga kõnelemist ei katkestataks. Jumal ei ole öelnud, et Ta siis meid ei kuule.
Lein paiskab meie elu täielikku segadusse ja jätab meid üksi. Jumal on siiski lubanud olla alati meie juures. Leinas tahab Ta meid aidata oma elus tekkinud kaosesse korda luua. Ta näitab meile, millele tugineb tõeline lootus ja mis on vaid üldlevinud valearvamustele rajatud petlikud ootused.
Heino Nurk

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)