Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Sinuga leinas – Vanemate lein

24.11.2004 | | Rubriik: Hingehoid

Me elame maailmas, mis toimib oma kindlate reeglite järgi. Nimetame neid loodusseadusteks. Pole mõtet arutada selle üle, kas need on head või halvad. Need toimivad meie tahtest ja isegi palvetest sõltumata. Ilma selliste seaduspärasusteta nagu raskusjõud, aastaaegade vaheldumine ja elusolendite vananemine, sünd ja surm, poleks meie elu maailmas võimalik.
Loodusseadused ei tunne halastust ega avalda armastust, need pole ei mõistlikud ega arutud. Meil tuleb nendele lihtsalt alluda ja piirides, mis need meile annavad, oma elu korraldada. Vahel juhtub aga midagi sellist, mis tundub olevat karjuvas vastuolus ajast aega kehtinud inimliku elukorraldusega.
Lapse surm on ilmselt kõige rängem taoliste reeglite rikkumine, mida üks inimene oma elus võib kogeda. See kaotus lööb haava, mis jääb kogu eluks. Mida vanemaks laps on saanud enne seda, kui ta elu traagiliselt katkeb, seda rängem on vanemate kaotusvalu. Järgnevate ridadega pole võimalik seda valu ära võtta ega isegi mitte leevendada. Tahan vaid juhtida tähelepanu lapse kaotanud vanemate vajadustele ja seeläbi aidata neid oma valuga elada. 

Miks mitte mina?
Vanemate üks esimesi soove on sarnane Taaveti poolt esitatuga pärast tema poja surma: «Oleksin mina surnud sinu asemel!» (2Sm 19:1). Valu kõige sügavamad juured ulatuvad veendumusse, et vanemad peaksid surema enne kui lapsed.
Olenemata sellest, kas lapse võttis haigus, õnnetusjuhtum, kurjategija käsi, sõjategevus, terroriakt või tagakiusamine, ülemeelikusest johtuv hooletus, soov elust lahkuda oma käe läbi (mille põhjuseks peaaegu alati on teiste jaoks varjatud tõsine haigus) või mistahes muu põhjus, vanemaid painab ikka seesama küsimus, miks just tema ja mitte mina?
Me kõik usume, et lapsed peaksid matma oma vanemaid, mitte vastupidi. Vanemad sünnitavad ja kasvatavad oma lapsi selleks, et nad elaksid ka siis, kui vanemad ise vanaks jäävad ja lõpuks siit elust lahkuvad. Seista oma lapse puusärgi juures tundub kujuteldamatult loomuvastane, ebaõiglane ja kirjeldamatult valus.
Lapse surm lööb kõige sügavama mõra meie arusaamadesse maailmas kehtivast korrast ja seega meie turvatundesse.
Igasugune sunnitud eraldatus või üksindus tekitab süütunnet. Arvates, et laps pidi oma vanamate pattude eest karistust kandma, ollakse aga kindlasti eksiteel. Jumal on oma Poja elu meie eest andes maksnud kõik, mis meil eales oli temaga võlgu. Sellele lunahinnale ei ole kellelgi vaja enam midagi lisada.
Lootuste purunemine
on teine tahk lapse kaotanud vanemate valust. Sünnist saati on igale lapsele palju ohverdatud eelkõige tema tuleviku nimel. Iga lapse saavutus esimestest naeratustest, sammudest ja sõnadest alates innustab vanemaid pühenduma talle rohkem ja lootma veelgi enam.
Kõik see on nüüd otsekui maha visatud, sest surma mõttetu julmus on teinud tühjaks kõik pingutused. Lootused, mille nimel vaeva nähti ja ohvreid toodi, on rusudeks langenud. Laps on vanemale osa temast endast, nii ihust kui ka hingest. Lapsed on lootuste kandjad.
Tundes oma võimete piiratust, taibates, et kõike igatsetut me oma elu jooksul kindlasti kätte ei saa, loodame, et vähemalt meie järeltulevad põlved võivad saavutada ja nautida seda, mis meil jäi tegemata või nägemata. Lootuseta ei ole võimalik inimesel elus püsida. Lootuste purunemine on nagu vigaseks jäämine. Sellest ei ole võimalik kiiresti üle saada.
Mis kaua on kasvanud ja äkki kaotatud, muudab meie elu – see on nagu käe või jala kaotamine. See ei unune kunagi, see on muutnud meid alatiseks. Me oleme siiski ka pärast seda elus ja peame toime tulema sellistena, nagu oleme. Aegamööda aitab meil seda õppida lootus, mis meile on alles jäänud ja mida veel edaspidi avastame.
Surmast tugevam
on armastus, mis kestab edasi ka siis, kui me ei näe ega kuule ning ei saa enam käega katsuda armastatut. Isegi kui sõbrad, kes olid suureks toeks matusepäeval, enam leinajaid ise üles ei otsi või muutuvad kohmetuks, kui lahkunu nime mainitakse, ei kustu ometi isa- ja emaarmastus.
Teame, et isad ja emad armastavad lapsi erinevalt, nii nagu ka lapsed oma isa ja ema. Need erinevused ei lõpe leinaks teisenenud tunnetes, neist võib kergesti tekkida tüli leinajate vahel. Ohtlikust pingest saab ühendav side seeläbi, et üksteisega oma armastust jagatakse.
Hea on rääkida sellest, mida lahkunu kunagi ütles ja tegi – kõigest sellest, kuidas tema oma eluajal armastas ja seda armastust väljendas. Nii võib kuulda palju, millest varem ei olnud aimugi. Keegi meist ei räägi lapsepõlves ja nooruses vanematele kõike, mida me teeme ja mõtleme.
Aastate möödudes ei tundu kunagi ebalust sisendanud seikades enam olevat midagi, miks peaksime neist vaikima. Kui tegija ise ei saa enam kõigest kõnelda, on talle lähedal olnute ülesandeks üksteist meenutustega tema elust vastastikku rikastada.
Vanemad tahavad anda oma lastele endast parima ja loodavad, et lapsed nende unistusi teostavad. Ka lapsed jätavad lahkudes oma vanematele väga palju ning nende igatsusi saavad täita isad või emad, kes neist kauem elavad.
Isa, ema, õed ja vennad omavahel on esimene ring, kes üksteist toetavad. Tasub kindlasti hoida ning süvendada sidemeid ka lapse sõprade, koolikaaslaste ja kolleegidega. Täiesti asendamatud on vanavanemate lood lastelastele nende varalahkunud ema või isa noorusest.
Usume, et surm ei ole lõpp, vaid teisenemine. Me ei kao, vaid muutume. Alles ülestõusmises saame lõpliku vastuse kõigile küsimustele, mida siin elades esitame. Surm ei muuda mitte ainult inimese ihulikku olemist, vaid muutuvad ka suhted temaga, muutuvad suhted leinajate vahel, muutuvad nende veendumused ja lootused, muutuvad inimesed ise.
Lõpetan need read meenutades, et kindluse neist muutustest läbi minna saame lootusest Temale, kelle armastus meie vastu on muutumatu, kes on lubanud olla meiega igal pool kuni aegade lõpuni ja kes jätkuvalt ning väsimatult kõikjal kaosest korda loob.
Heino Nurk

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)