Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Sinuga leinas – Päevad pärast matuseid

17.11.2004 | | Rubriik: Hingehoid

Kui keegi meilt surma läbi võetakse, ei suuda me esialgu seda uskuda. Varsti saab selgeks, et tegemist ei ole halva unenäoga – tuleb hakata matuseid korraldama. See tähendab paljude praktiliste ülesannete kiiret lahendamist. Mõne päevaga tuleb palju toimetada, et lahkunu väärikalt viimsele teele saata, ja see hõivab leinajate meeled.
Matusepäev toob kohale palju pereliikmeid, sugulasi, sõpru ja töökaaslasi, kes väljendavad oma tulekuga armastust ja lugupidamist nii lahkunu kui ka leinajate vastu, ning kes toetavad nõnda neid, kelle jaoks kaotus on olnud kõige rängem. Kui peielauast lahkutakse, ei ole aga leinajate raskused lõppenud.
Järgnevalt käsitlen mõningaid tahke sellest keerulisest ja valulisest seisundist, mida lühidalt nimetame leinaks. Keskendun eelkõige sellele, mida leinajad kogevad vahetult matustele järgneval ajal.

Segadus

Kui keegi sureb, kogeme korraga erinevaid ja tohutult tugevaid tundeid. Kergendustunne sellest, et lahkunu pääses piinavast haigusest, võib olla segatud süüga selle tunde pärast. Rõõm paljude kaastundlike inimeste ja ilusate matuste üle ei lase hetkekski unustada kaotusevalu.
Kaotus võib olla nii suur ja raske, et korraga pole võimalik teadvustada kõike sellega kaasnevat. Tuleb ette hetki, mil oleme lausa tuimad, suutmata midagi tunda.
Me saame näha maailma ainult selle koha pealt, kus parasjagu seisame. Uus olukord on vahel nagu kaaluta olek või vaakum, milles varasematest kogemustest pole kasu, kus ükski varem kehtinud seadus ei tundu toimivat.
Me kõik oleme inimestena erinevad ja erinevad on meie suhted, seetõttu on iga lein ainulaadne. Teiste kogemused aitavad meil siiski teha komistuskividest trepiastmed, mis võivad aidata välja sügavikust, kuhu lähedase lahkumine on meid paisanud.
Üksindus
Kodus on tühi tool, tuba ja voodi. Keegi ei vaja enam asju, mida lahkunu iga päev tarvitas. Neid on valus vaadata – need tuletavad meelde teda, keda ei ole. Üksindusetunnet, mida tekitab tühi kodu, suurendab veelgi suhetesse tekkinud tühjus.
Märkame, et ühtäkki pole meil enam asja paljude inimeste juurde, kellega seni sageli suhtlesime. Pole põhjust minna haiglasse või vanadekodusse, kus viimasel ajal oleme igal võimalusel käinud ja kus töötajad on lausa nagu pereliikmeteks saanud. Ei ole enam asja abikaasa töökohta ega töökaaslaste juurde. Pole midagi teha koolis, kus laps käis ega kuigi palju rääkida tema eakaaslastest sõpradega.
Lisaks sellele kogeme, et paljud inimesed väldivad meid. Nad võivad arvata, et leinajal on vaja üksi olla, või kardavad, et ei oska kohtudes midagi mõistlikku teha või öelda. Tõsi on aga see, et leinajal on vaja kellegagi jagada endaga toimunut ja inimeste asemel, keda nende elus enam ei ole, on vaja palju teisi, et tekkinud tühjust täita ning üksindusest üle saada.
Kurnatus
Esimestel leinapäevadel oleme kõige suuremas segaduses ega hooli asjadest, mis varem olid olulised. Iga päev on vaja pingutada, et päev õhtusse saada. Mõnikord võib kogu allesjäänud jõud kuluda sellele, et voodist välja tulla.
Igapäevased toimetused tunduvad nüüd teistsugused. Iga pisiasi võib meelde tuletada lahkunut ja esile kutsuda valusööstu. Just siis, kui mõtleme, et kõik on juba kuulnud meie kaotusest, võib tulla keegi, kes tema järele küsib, või saabuda talle postiga kutse kuhugi minna. Valusad mälestused on nagu külma- ja kuumalained, mis käivad üle keha ja pidurdavad mõttetegevust.
Esimestest leinapäevadest läbisaamine on tohutu töö. Lisaks kaotusevalule on palju kiiresti lahendust vajavaid toimetusi, mida ei saa edasi lükata ja mis raskeim – mille üle pole enam kellegagi nõu pidada ning ülesandeid jagada.
Üsna sageli esineb sel ajal unehäireid ja isutust, vaeva võivad teha kõrgenenud vererõhk ja pinged lihastes. Nõrgeneda võib keha immuunsüsteem, mis aitab vastu panna haigustele. Tööle või kooli minnes ei pruugi enam olla endist kindlust, keskendumisvõimet ja mõtteteravust. Igasugune praktiline abi leinajale on igati vajalik. Abi on sellestki, kui küsida, kuidas aidata.
Kahetsus
Enamasti jääb lahkunuga midagi lõpetamata. Võib-olla ei olnud võimalik hüvasti jätta, andeks paluda või anda. Mõni lahkheli võis jääda lahendamata. Kõik taoline põhjustab kahetsust. Võime kahetseda, et tegime midagi valesti või midagi jäi tegemata. Võime arvata, et teisiti tehes oleksime suutnud lähedase surma vältida või edasi lükata.
Kõigest, mida lahkunuga enam arutada ei saa, on siiski hea nüüd rääkida nendega, kes on nõus kuulama. Endamisi kellegi või iseenda süüdistamise asemel on hea teise inimesega arutada, kas peame kelleltki andeks paluma ning kas võime endale või teistele andeks anda. Kui me ka lahkunu heaks midagi teha ei saa, võib ometi olla meie võimuses aidata neid, kes on siin elus temaga sarnases olukorras.
Kahtlus
Kaotus paneb meid esitama küsimusi kõige kohta, mida oleme pidanud kestvaks ja kindlaks. Usk võib olla suureks toeks, kuid seegi võib saada kahtluste kasvupinnaks, kui tunneme, et meile on tehtud ränka ülekohut ning meil on raske leida ühendust Jumala ja teiste inimestega.
Kuigi me võime leinas tunda end lõpmata üksi, on kusagil siiski inimesed, kes vähemalt midagi sarnast on läbi elanud. Nende ülesotsimisest ja nendega oma kahtluste jagamisest on palju kasu. Koguduse või kellegi teise korraldatud leinarühmas võib üheskoos leida vastuseid ka niisugustele küsimustele, millele üksi võib olla võimatu vastata.
Leinates võib tekkida tahtmine olla üksi või kogu aeg millegagi hõivatud, et vältida valusate tunnete esiletulekut. Mõistlikum on siiski teadvustada kõike, mida kaotus on kaasa toonud ja tegeleda tunnetega, mis ei tundu olevat kerged.
Iga asja jaoks on antud aeg. Ka leinates on vaja aega võtta küsimuste, kahtluste, kahetsuste ja mälestuste üle mõtlemiseks ning nende jagamiseks. Samavõrd on vaja tasakaalustada kõike rõhuvat tegevustega, mida me naudime ja mis meid rõõmustavad, mis annavad meile võimaluse puhata kurnavatest kogemustest ja uut jõudu edasiminekuks.
Leinaaja alguse tõsiseks väljakutseks on õppida elama uues olukorras, uute ülesannetega ja uutes suhetes, oma minevikku unustamata. Mineviku kaotuse kogemuse saab põimida tuleviku tähendusrikkaks osaks. Et nõnda toimida, eeldab see teadlikku otsust inimeselt, kes sellist tulevikku varem ei ole kavandanud.
Heino Nurk

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)