Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Sinu riik tulgu!

19.02.2020 | | Rubriik: Jutlus

Mt 6:10
Peagi algaval paastuajal on mõistlik üle vaadata need asjad, mida rutiinselt teeme. Kindlasti on issameie nii meeles, et alati ei pruugi mõttega selle juures olla, kui palvetame. Kristlastena elame korraga mitmes riigis. Tähistades peatselt oma riigi sünnipäeva, on hea meenutada selle tulemist.
21. veebruaril 1935 kirjutas tollane Sindi õpetaja ajalehes Eesti Kirik: „Õnnelik on rahwas, kellele Jumal on kinkinud siin maailmas maa, mida ta wõib nimetada esiisadelt päritud kodumaaks; kuid weel õnnelikum on ta siis, kui ta on ka oma kodumaa täieline peremees ja walitseja. Meie Õnnistegija maise elu päewil tema sugurahwas elas küll oma tõotatud maal ja esiwanematelt päritud kodupaigas, kuid tema õnn polnud mitte täielik, sest puudus oma riiklik kord ja walitsus, milline kunagi oli aset leidnud kuningas Taaweti ajal ja hiljem. Et see igatsuste ja unistuste aeg neile enam tagasi ei wõinud tulla, siis Õnnistegija õpetas neid paluma taewaselt Isalt seda riiki, mis on parem ja täiuslikum kui ükski mullapinnal asetsew maine riik. Ja siis kõlasid tema suust sõnad: „Sinu riik tulgu!““
Kui oleme palunud oma riigi tulekut ja Jumal on oma suveräänseid eesmärke täide viinud, siis polegi vaja muud, kui meenutada tema imetegusid ajaloo keerdkäikudes. Ajalugu on usu ja faktide sulam. Iisraeli soo valimine Jumala äravalitud rahvaks kuulub meie usundiloo juurde. Sellest pühamust voolab jõena faktide jada, millele toetub meenutuslik ajalugu, kus iga rahva jaoks on pöördepunktideks kunagine vabanemine. Lisaks on Jumal läbi aja hoolitsenud ka selle eest, et rahvas saaks enesele võimalikult head valitsejad.
Taasiseseisvunud Eesti esimene president oma riigivisiidil Vatikanis 1994. a deklareeris järgmist: „Püha Isa, eesti rahvas, Eesti Vabariik ja mina kui oma rahva ja riigi teenija oleme käinud teie sõnade järgi. Oleme ammutanud jõudu ja lootust teie eeskujust. Oleme jaganud teie muret ja valu kaotatud inimelude pärast. Oleme hakanud sügavamalt mõistma palvesõnu „Sinu riik tulgu“: teame, et see riik, mida me kõik ühtviisi igatseme, on päevast päeva lähemale tulnud ja saab ka tulevikus meile päevast päeva lähenema, kui me selle heaks töötame usus, lootuses ja vennalikus üksmeeles.“
Seda vennalikku üksmeelt tuleb saavutada ka tänases Eestis, kus aeg-ajalt tundub, nagu oleks ühe riigi sees veel teinegi riik. On neid, kes kahtlustavad, et kusagil süvariigi tasandil määratakse need kõrgemad poliitilised otsustused, mille järgi tuleb käia. Kahju, kui sellega kaasneb kahtlus oma riigi suhtes või kõigub usk riigi toimesse.
Õnneks toob vaba ja sõltumatu ajakirjandus igaüheni info laiast maailmast, kus leidub hoiatavaid näiteid rahvastest, kel pole riiklikku iseseisvust. Samuti riikidest, kes teiste poolt rõhutud. Hiljutised põgenikevood üle piiride näitavad seda hirmutavat olukorda, mis juhtub, kui riik langeb sisekonflikti, mis ägenedes kodusõjaks paiskab kõik riiklikud struktuurid kaosesse. Sellises olukorras kaob üksikisikul igasugune lootus mistahes riiklikule kaitsele või hoolele.
Kuigi elame globaliseeruvas maailmas, kus kõrvuti eksisteerivad eri religioonidest mõjutatud ideoloogiad ja riiklikud režiimid, on siiski usudogmasid ületavaid vormeleid ja tavasid, mis aitavad inimestel oma usuelu korrastada. Nii on paastumine midagi sellist, mis on omane paljudele eri religioonidele ja jäänud neile aastasadu omaksvõetud eluviisiks ja aastarütmiks.
Teine, mis erinevaid uskkondi ületab, on meieisapalve. Selles seitsmeses palvetekimbus on esimeste palvete sihiks sõnastada Jumala ja inimeste vahelised kooseksisteerimise soovid, olgu selleks Jumala nime pühadus või tema riigi tulek. Kes veel mäletab oma leeriaega, siis katekismuses seletati meieisapalve teise eripalve kohta nõnda: Jumala riik tuleb küll iseenesest ilma meie palveta, aga me palume selles palves, et ta tuleks ka meie juurde. On inimlikult mõistetav, et tuleviku suhtes võib olla erinevaid ootusi jumalariigi täielikuks saamisest. Seniks, kuni need pole veel täitunud, võime vaimus olla tõstetud taevalikele kõrgustele, kui Õnnistegija õpetatud sõnadega palume või inimlikul tasandil laseme end kanda Vladislav Koržetsi luuletusest „Tähesära“:
/—/ Kui vaatad aina üles taeva sisse, / nii kõrgele kui ulatuvad silmad, / siis tuleb taevas sinu silmadesse / ning oled ise täheke siin ilmas. // Mis oli enne ja mis tuleb pärast, / see kõik on kaugel-kaugel-kaugel ära. / On ilmaruum, on vilkuv tähesära, / ja oled sina, teadmata, mispärast. // Ja tõuseb kõrge tähekaar su ette … / See taevatare sinisärav värav. / See tähevärav, mille taha ära / me läheme, kui aeg on jõudnud kätte. // Sa pöörad vahel taeva poole pilgu. / Ei teagi, miks – on vahel lihtsalt tarvis. / Ja sinu silmis tähesära vilgub / ja sinu silmad on siis taeva värvi.
kutsar

 

 

 
 
Gustav Kutsar,
kaitseväe peakaplan

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)