Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Sinu käes on kõik mu ajad

06.01.2021 | | Rubriik: Juhtkiri

Mälu on kolossaalselt tähtis, on öelnud Andrei Tarkovski. Küllap pole tema ainus, kes selle mõtte on sõnastanud. Mäluta vajuksime tühjusse, lahustuksime mittemilleski. Mida mäletame tulevikus aastast 2020?

Vaatan aastavahetuse sotsiaalmeedia sissekandeid. Koroonapandeemiaga kaasneva üleslugemise kõrval on selliseidki sissekandeid, mis möödunud aastat edukaks nimetavad. Rabamatkad – positiivne, viiruse laiaulatuslik levik – negatiivne, koolikorralduse muutus, kaugtöö ja kontorite tühjenemine, videokeskkonna toimimise võimekuse loomine, perede isolatsioon, aeg kodude ja koduaedade kaunimaks muutmiseks, kultuuriürituste ärajäämine, maskide puudus aasta algul ja maskide kandmise kohustus aasta lõpus, reisivõimaluse puudumine, e-kaubanduse õitseng, meditsiinitöötajate ennastsalgav töö, söögikohtade ja hotellide tühjenemine, inimeste väsimus poliitilisest kemplemisest … Loetelu võiks jätkata. Otsustage ise, kas panete pluss- või miinusmärgi nende olukordade taha.

2019. aastal otsustati konsistooriumis meediakoosolekul pidada Eesti Kiriku taasilmumise 30. aastapäeva 13. märtsil 2020 Tartus, kõigepealt tänujumalateenistusega Jaani kirikus ja konverentsiga Peetri koolis. Toimumiseks valiti päev, mil algas kevadine koolivaheaeg. Ma usun, et kõik mäletavad, mis sel päeval Eestis juhtus. Eriolukorra väljakuulutamine. Kuigi kuni 100 inimesega oli veel võimalik siseruumis üritust korraldada. 

Toimetus oli ürituseks teinud ettevalmistusi ja saanud selleks ka rahalist toetust erinevaist paigust. Kahel eelmisel päeval olin ma pidanud telefonikõnesid kiriku juhtkonnaga, arutamaks ürituse ärajätmise või toimumise võimalusi. Minu jaoks sai määravaks tähtpäeva tähistamisest loobumisel peapiiskopi küsimus, kas me ei sea üle Eesti saabuvate inimeste viimisega kooli ruumidesse ohtu laste tervist. Ei, seda me ei tahtnud teha. Aga pidu toimus ikka, sügisel, ja ainult kirikus.

Lehe ilmumise korraldamine eriolukorra kehtestamisel tundus ületamatu. Millest ja kuidas lehte kokku panna, kui igaüks püsis isolatsioonis? Aga me saime hakkama, ükski lehenumber ei jäänud ilmumata ja trükki ei läinud mitte vanad materjalid ja tõlkelood, ikka aktuaalsed lood. Zoomi keskkonna abil pidasime nädalakoosolekuid, tegime intervjuusid, helistasime ja suhtlesime. Uued tehnilised lahendused õpetasid vanu asju uutmoodi tegema. Vaatamata sellele, et meie arvutipark on vanem kui viis aastat ning kui septembris küljendaja arvuti ja printer üles ütlesid, hilines küll lehe trükk ühe päeva, kuid sai siiski tehtud. Kultuuriministeeriumi kaudu perioodiliste väljaannete toetuseks saadud 900 eurot olid toeks uue arvuti ja printeri ostmiseks. 

Ära ei jäänud ka Eesti Kiriku lugejate suvereisid, mida juba paarkümmend aastat oleme korraldanud. Reis Lätti oli siis lubatud ja need, kes julgesid, sõitsid Kuramaale, üks grupp Tartust ja teine Tallinnast. Reisi aitas korraldada ABZ Reisid ja giid Ludmilla Alver.

Kirikud on möödunud aastal palju kõneainet pakkunud. Kevadel alustasid tehniliselt võimekamad neist – kui inimeste kogunemine kirikuis oli keelatud – videojumalateenistusi. Sügiseks oli videojumalateenistuste hulk kasvanud. Nii võis näiteks kasvõi Valgas vaadata pühapäevast jumalateenistust Nõmme Rahu kirikus. Mugav? 

Suurenes tarvidus hingehoiuteenuse järele. Vastava koolituse saanud inimesed asusid riigi rahalisel toel eesliinile nõustama inimesi masenduse keskel. Elu viis mindki oktoobris kokku ühe häiritud noore naisega. Tulin varasel pärastlõunal Harkujärve kirikust, peatasin auto tee ääres võsa vahel telefonikõneks tütrega. Järsku väljus võsast pikajuukseline naine, õlal suur valge kass. Avas autoukse ja istus minu kõrvale, kassi viskas tagaistmele. Ma kaotasin hetkeks kõnevõime, siis suutsin öelda, et see pole takso. „Pole tähtis,“ vastas ta, „te päästsite mu elu.“ Kui oleksin olnud hingehoidja koolitusega, osanuksin ehk paremini suhelda, aga parim, mis ma temaga vesteldes teha sain, oli sõit lähimasse bensiinijaama, kus ta oli nõus väljuma. Mis juhtus ja miks, jäigi mulle arusaamatuks.

Möödunud aasta muutis palju meie harjumustes. Mõni muutus võib teha valu, mitte ainult füüsiliselt. Mõni muutus vajab harjumist. Mask näo ees. Varjab meie ilmet, jättes vabaks vaid silmad. Hinge peegli. Pühadetervituses soovitas peapiiskop Urmas Viilma „rääkida“ rohkem silmadega, naeratavate ja tänulikega. 

Silmsideme mõjust on Tarkovski öelnud: „Kui miski läheb viltu või tunned väsimust, tüdimust ja siis tabad rahvahulgast kellegi pilgu, inimliku pilgu. Ja äkki oleks nagu armulaual käinud, kõik läheb kergemaks.“

Meile antud aeg ei ole meie käes. Me peame tundma oma sõltuvust Loojast (Ps 31:16a). „Meie tuleviku draama võib seisneda mitte niivõrd sõjas, kuivõrd inimese eksisteerimiseks vajaliku ökoloogilise niši järkjärgulises hävitamises. Me lämbume selles keskkonnas ka ilma sõjata. Seepärast muutub kunsti ja lunastuse probleem meie ajal enam kui aktuaalseks,“ ütles Tarkovski juba enam kui kolmkümmend aastat tagasi.

 

 

 

 

Sirje Semm,

peatoimetaja

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)