«Sina, Martin, peaksid olema peapiiskop, aga sind ei valita.»

31. oktoobril täitub 100 aastat praost Martin Terasmaa sünnist.

Minule jääb ta olemust kõige paremini iseloomustama praost Hillar Põllu lausutud tunnistus: «Sina, Martin, peaksid olema peapiiskop, aga sind ei valita.» Martin Terasmaa kuulus nende vaimulike hulka, kellel olid olemas kõik väärikaks ametiks vajalikud omadused, eelkõige vaimusügavus, puudus vaid ambitsioon ning tahe esil olla.
Kujunemisaastad
Martin Terasmaa (Teimann) sündis 31. oktoobril 1908 Keila kiriku kõrval kingsepast isale kuulunud majas. Tähtsa päeva tõttu sa poiss Martin Lutheri järgi nimegi. Kooli pandi ta Gustav Adolfi gümnaasiumisse – nii nagu ka kaks vanemat õde, sõitis ta igal varahommikul rongiga pealinna.
Martin oli tulihingeline spordimees, Keila jalgpallimeeskonna asutajaid, gümnaasiumi võrkpallimeeskonna liige.
1931. a astus Martin Terasmaa Tartu ülikooli usuteaduskonda – et tõde teada saada, nagu ta ise kinnitas. Õppimise kõrvalt töötas Postimehe trükikojas. 1938. a, pärast ülikooli lõpetamist, asus ta usuõpetajana tööle Viljandi Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis, teenides samal ajal vikaarina prooviaastal Viljandi Jaani koguduses õpetaja A. Westrén-Dolli juures. Martin Terasmaa ordineeris 1938. a II jõulupühal Toomkirikus piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. See oli Rahamägi nn viimane lend – 14 meest üle Eestimaa.
Sõjaaeg
1939. a algas sakslaste lahkumine Eestist. Ka õpetaja Westrén-Doll lahkus, laulatades enne Martin Terasmaa Viljandi Lastekaitse Ühingu lasteaia kasvataja Taimo Saidloga. Peagi läks Martin Terasmaa konsistooriumi kuulama, kas ehk mõnda maakogudust teenida on. Vabad olid Tõstamaa ja Kirbla. Ta valis Tõstamaa Pärnumaal.
Venestamise ajal oli Tõstamaal asutatud neli õigeusu kogudust, luterlasi oli vähe ja konsistoorium toetas kogudust 120 krooniga kuus. Oli korras pastoraat, puust ehitis, ning suur aed pirnipuudega. 1939. a sügisel sündis tütar Mari (praegune Juuru koguduse organist Mari Põld).
Et ajad muutusid rahutuks ja konsistooriumi abi kogudusele oli juhuslikum, leidis Martin Terasmaa töökoha Tartu Noorsookasvatusseltsi tütarlaste gümnaasiumis usuõpetajana. 1942 kutsuti ta hooldama Tartu Jaani kogudust. See oli saksa kogudus ning suurem osa liikmetest juba Saksamaale lahkunud. Senine õpetaja Kerem oli arreteeritud.
Teenida tuli nii saksa kui eesti keeles. Jaani kogudus oli väga distsiplineeritud, ei aetud juttu ega mindud kunagi enne teenistuse lõppu kirikust välja. Tartut pommitati sõja ajal kõvasti ning Martingi käis vahel tuld kustutamas.
Läänemaal
1942 sündis teine tütar Riina ja nüüd plaanitseti jälle maale minekut. Seekord pakuti Harju-Risti kogudust koos Harju-Madise ja Nõvaga. 1944. aasta aprillis kolitigi sinna ja jäädi neljaks aastaks.
Rahvas pidas Martin Terasmaast väga lugu ja armastas teda. Kogudus tõi pastoraadi põldudele 150 lammast ning iga lambaomanik maksis sügisel ühe puuda rukist, nii et lastega ära võis elada. Harju-Ristil sündis kolmas tütar Anne.
Mõne aja pärast kutsuti Martin Terasmaa Tallinna ja pakuti teenida kaua ilma õpetajata olnud Kullamaa kogudust. 1948. a enne jõule jõuti pärale. Et pastoraat oli haiglaks muudetud, leiti eluase ühe talupere majas.
25. märtsil algas küüditamine. Pererahvas, kelle majas elati, saadeti terve suguvõsaga Siberisse. Kabasilla talus olid nende esivanemad elanud üle 200 aasta. Vanaperemees pani käed kokku ja luges kõva häälega meieisapalve – viimast korda oma isamajas. Terasmaade pere aeti küll vooditest välja, kuid nimekirjas mitteolemise tõttu jäeti maha.
Kullamaal oldi 19 aastat. Kirik oli rahvale südamelähedane, ristimisi, leeritamisi ja muid talitusi peeti rasketest aegadest hoolimata. Olude sunnil tuli pastoriproual organistiks hakata. 1954 asutas ta koguduses väikese laulukoori ning 1958 sai organisti kutse.
Viljandis
1967. a tuli kui välk selgest taevast uudis, et Martin Terasmaa on määratud teenima Viljandi Pauluse kogudust ja samas ka Viljandi praostiks saanud. 1970ndad olid tervele Eesti kirikule katsumise ajaks – kogudustele seati ette erinevaid absurdseid määrusi, tulumaks oli mitmekordne, elektri eest tuli maksta üle kuue korra enam kui muudel tarbijatel, õpetajate palk oli minimaalne, avalikud esinemised ja erinevad töövormid keelatud. 
Martin Terasmaa koguduse vaimulikuna ning abikaasa Taimo organisti ja koorijuhina suutsid teha võimalikust parimat: jumalateenistused ei lakanud, kirik tegutses, laulukoor elas aktiivset elu, korraldati kontserte, käidi reisidel.
Viljandis oldi ametis 11 aastat, kuni 1978. aastani, mil Martin Terasmaa pensionile jäi ja uus õpetaja Ivar-Jaak Salumäe koguduse üle võttis. Emerituuris töö siiski jätkus – elu lõpuni 21. juunil 1994, mil ta rahus sellest elust lahkus, sõnadega: «Ma olen võidu saanud!» Martin Terasmaa oli Eesti kirikut teeninud 40 aastat.
Eluõhtu
Olen inimeste puhul alati püüdnud aru saada, kuidas mõjutab nende olemust ümbritsev aeg ja ruum. 1950.–70. aastate luterlikku vaimulikku Eestis mõjutas kindlasti tugevnev ideoloogiline surve, koguduse tegevuse piiramine ning kehv majanduslik olukord.
Teisalt andis see aeg võimaluse rahulikult süveneda töösse. Kuigi uuem teoloogiline kirjandus levis vaid väga piiratult, oli piisavalt säilinud sõjaeelseid saksakeelseid väljaandeid, mille uurimine oli maapastori meelistegevus. Nii oligi tihtipeale külakohtades kõrvuti filosoofist külapastor ja pooleldi kirjaoskamatu külanõukogu esimees, kes pastorilt uuris, kas Tammsaare kirjutatakse tüma või tugeva t-ga.
Minu perel oli õnn elada Martin ja Taimo Terasmaaga ühe katuse all. See aeg oli vaimulikuks kasvamiseks nii mulle kui ka mu Kõpu koguduse vaimulikust abikaasale Hedile. 
Vana mehe elukogenud inimlikud ütlused, näiteks et ilusaim aeg on see, kui lapsed jooksevad ümber põlvede, on tõeks osutunud. Soe äratundmine oli lugeda Toomas Pauli intervjuust Õpetajate Lehele, et «inimene, kes on mulle olnud äärmiselt oluline, on mu esimene praost Martin Terasmaa Kullamaalt. Kardan, et kui noorel inimesel ei ole ühtegi tõelist autoriteeti, jääb tal arengus midagi olulist vahele. Võin olla taevale tänulik, et mul oli kujunemisajal õnn kohata inimesi, kellele võisin sügavas austuses alt üles vaadata».
Ka oma viimastel eluaastatel säilitas Martin Terasmaa huvi maailma asjade vastu. Hoolimata nõrgenevast tervisest ja kehvast kuulmisest säilitas ta harjumuse süstemaatiliselt töötada, lugeda, tõlkida. Tema suhtumine maailmas ja Eesti kirikus toimuvasse oli selge, mõne veidruse suhtes mitte heakskiitev, aga ka mitte hukkamõistev. 
Näiteks arvas ta eksinud vaimulike kohta, et loomulikult ei ole nad väärilised sõnumit kuulutama ja peaksid sellest ka ise aru saama. Aga keegi peab ju kuulutama ning kui väärikaid ei ole, siis kuulutagu vääritud. Sama mõõdupuuga mõõtis ta ka iseend. Martin Terasmaa hauakivisse on raiutud piiblisalm: «Oh Jumal, ole mulle patusele armuline» (Lk 18:13).

Toivo Vilumaa,
Viljandi praostkonna sekretär

Loa ka Martin Terasmaa jutlust.