Sina ei tohi mitte televiisori ette magama jääda

Väga raske suvi on olnud. Vihma on palju sadanud, päikest nappinud ning telerist tulnud järjepidevalt ja ilma vahedeta. Kõigepealt tulid jalgpalli Euroopa meistrivõistlused, siis ülekanded Londonist olümpiamängudelt. Vahepeal on jooksnud «Oru valitsejad», «Uhhuuduur» ja «Selgelt­nägijate tuleproov». Suvi on pildikasti ees olnud töine. Enamasti olen olnud hea televaataja. Aga vahel libastun  minagi. Kui Usain Bolti 200 m finaaljooksu ülekandeni Londonist olid jäänud loetud minutid, võitlesin tõsiselt unega.
Iseenesest pole teleriesine uni halb. Uni on unetusest parem, kui ta ei tule peale just autoroolis või ülikooliloengus. Võib-olla ei olnud Bolti jooksu kommentaatorid tasemel ega loonud selliseid emotsioone, mis mu meeli ärkvel oleks hoidnud. Heas telesaates vilguvad pildid silme ees kiiresti ning kommentaatorid hoiavad emotsiooni sedavõrd üleval, et televaataja magama ei jääks.
Lapsepõlvest mäletan, kuidas vanaema, kes oli tubli nii kirikuskäimise kui ka päevaste talutööde ja -toimetamiste poolest, õhtuti liitus teleri vaatajaskonnaga ning loetud minutite möödudes vääramatult toolile tukkuma jäi.
Hea televaataja mitte ainult ei jää magama, vaid ta ka ei küsi ega aruta selle üle, mis telerist tuleb ning miks tasub vaadata, eriti juhtudel, kus kõik vaatavad, kaasa elavad, loodavad ja pettuvad, kui loodetud tulemust ei tule. Näiteks siis, kui Gerd Kanter heidab ketast. Hea televaataja ei aruta ketta loopimise kui elutöö mõttekuse üle.
Me lihtsalt vaatame kettaheidet ning ei vaata sportvõimlemist ja naiste poksi sellepärast, et neil aladel Eesti sportlased ei osale. Kui osaleks ja oleks lootust võita aja peale hamburgerite söömises, me ilmselt vaataks ja pettuks, kui meie sportlane ei võidaks.
Kui aga Gerd ei heida ketast, siis hea televaataja vaatab saadet, millist «kunagi varem pole olnud», kus tehakse midagi sellist, «mida kunagi varem pole tehtud», kus ta näeb midagi, «mida keegi varem pole näinud». Selliseid saateid on hea vaadata, sest telerist tuleb kogu aeg «seniolematuid» ja «maailma parimaid» saateid. Kui igast doktor Ozi saatest saaks tõesti seniolematult häid teadmisi sellest, mida televaataja oma tervise jaoks teha saab, peaks iga Ozi saade olema kõigist eelnenutest kvalitatiivselt parem.
Hea televaataja ei murra ka selle üle pead. Teler toimib nagu alkohoolikule alkohol. See teeb enesetunde ja elu siin maailmas heaks ka siis, kui tema tarbimise järel mõlemad on halvemad kui enne tarbimist. Alkohoolik aga ei anna alla. Mida tühjem tunne on pärast joovastava märjukese pruukimist, seda kindlamalt suundub ta tagasi alkoholi juurde. Ta on nii harjunud. Ta ei vaja seesmist filosoofilist dialoogi ega kaalumist variantide vahel.
Alkohoolik on harjutamise teel õppinud leidma rahulolu vägijoogist. Mida rohkem ta on harjutanud, seda rohkem on harjunud, seda vähem kujutab elu rahulolu pakkuvana ette ilma alkoholita ning seda vähem rahulolu elus endas (ilma alkoholita) on. Ja kõige selle juures on ta puhuti üpris õnnelik.
Televaataja ei ole alkohoolik. Ent tegevuse liik iseenesest ei muuda nähtust ennast. Alkoholi asemel võib olla ka kalastamine, aia kujundamine, kokkamine, sportimine, meelelahutus, poodlemine, muusika, reisimine, laulmine, kodu- või enesekaunistamine, kihisevad joogid või CNNi uudised.
Mõttekana tunduvad nad siis, kui oled harjunud nendega oma elu täitma. Kui reklaam või tunne, et «kõik vaatavad ja teevad» on sind innustanud neist rahulolu, head enesetunnet ja -väärikust leidma, siis on sind selleks harjutatud.
Meil kõigil on mingi sõltuvus, mis ratsionaalselt võttes on mõttetu, ent millega rutiinne tegelemine – iseäranis juhtudel, kus me tajume, et ka teised seda teevad või teistele meeldivad inimesed, kes neid asju teevad – muudab meie elu mõttekaks ning loob rahulolu.
Me oleme sellised sotsiaalsed olendid, kelle jaoks kõige enesestmõistetavam (mõttekam, rahulolu pakkuvam) on see, mida meie meelest kõik ümberringi teevad ja õigeks peavad.
Selline on elu. Vähesed võtavad ette ja teevad midagi sellist, mida teistele näidata. Kommentaatorid hindavad ja ütlevad, kas ületas ennast, andis endast 110 protsenti või vähem. Enamik vaatab pealt ega maga. Kõigil hea meel.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist