Esileht » Arvamused » Arvamus »

Silmitsi oluliste küsimustega

26.01.2011 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Kui me ühel ilusal päeval mõistame, et elame piiratud ressurssidega maailmas, siis tuleb tõenäoliselt ka oma edaspidiseid samme ja ettevõtmisi selle valgel kaaluda ja küsida, kas minu tegu toob kaasa head või halba ka veidi laiemas ulatuses kui mu enda nabanatuke. Olen kuulnud, et näiteks rahvusvaheliste humanitaarabi-organisatsioonide esmased koolitused sisaldavad ka loenguid teemal, millised on taolise toetuse pakkumise riskid ja kahju.
Viimasel ajal on Eestis mood kuulutada välja erinevaid teemapealinnu ja elame ajajärgul, mil nii siin- kui sealpool riigipiiri fokuseeritakse aasta jooksul meie tähelepanu ühele või teisele kitsaskohale, olukorrale, aktsendile. Nii on Euroopa Komisjon kuulutanud käesoleva aasta vabatahtliku tegevuse aastaks, ÜRO on selle pühendanud (vihma)metsadele.
Täna Eestiski käimalükatav vabatahtliku tegevuse aasta võiks meile huvi pakkuda nii koguduse kui kiriku tasandil, võiksime kristlastena oma kohalolekuga avardada kaasteeliste silmaringi. Võiksime muidugi ka metsa istutada – isegi juhul, kui meil muu isiklikum kontakt puudub (kuulsin raadiost, et meilgi on juba inimesi, kes kardavad metsa, sest nad on sellest võõrdunud).
Juhtusin hiljaaegu tänu oma tööle kokku ühe toreda inimesega, kes on uurinud ka ökokogukondade liikumist. Ühes rahvusvahelises laagris oli too minu tuttav kõnelnud oma ala juhtivate ekspertide, n-ö ökoliikumise gurudega, kes väitsid, et ainult nendel kogukondadel on lootust püsima jääda, kuhu kuuluvad inimesed usuvad Jumalat. Kahtlemata on meil kõigil seda teadmist ja toimetamist vaja meie eneste pärast. Jumal oma vägevuses võib kõik kord taasluua ja uueks teha. Aga meie võiksime olla aarete väärikad hoidjad.
Mari Paenurm  

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)