Esileht » Uudis » Esileht »

Sillutatud tee võidule

22.06.2004 | | Rubriik: Esileht

Külma juuni kiuste algas esmaspäeva varahommikul suvi.
Kui suure soojaga suvi enda kohalolekut veel ei teadusta, siis pika päevaga küll. Maa tiirleb ümber Päikese oma teed pidi ja just sellises graafikus, nagu sõiduplaanis ette nähtud. Ei mõjuta suve tulekut tsüklonid ega külmade õhumasside liikumine.
Jõulupühal, aasta pimedaimal ajal, tähistame valguse võitu pimeduse üle. Nüüd, aasta pikimate päevade ajal, mõtleme Ristija Johannese, tõelise ja püsiva maailmavalguse tuleku teadustaja ja teevalmistaja imepärasele sünnile ja meeleparandusele kutsuvale kuulutusele.
Taimed kasvavad päikese poole. Ka inimene ihkab valgust, eluvalgust. Äkki on see südame tagasopis pigistava eluvalgusejanu teadvustamatu manifestatsioon, mis niigi lühikesel pööripäevaööl veel lõkkestki valgust juurde paneb nõudma. Aga on nõnda leitav ikka see eluvalgus, mida inimhingel tegelikult vaja, või hoopis selle aseaine, leevendamaks Jumalata kaduvikuorus olemise ängistust?
Valgus võidab, ükskõik kui mattev ei tunduks pimedus. Piisab ühest kiirest, et võtta pimeduselt tema hiilgus. Loomisloos ütles Jumal: «Saagu valgus!», ja see sai ning Jumal nägi, et see oli hea. Kui ajastuid hiljem inimene juba Loojast eemale hoidis ja südameis pimedusetühjus valitsema kippus, siis Kristus, Eluvürst ja maailma tõeline Valgus, näitas oma õpetuses teed, ja teos murdis kaduviku-pimeduse võimu ristipuul ja surmast üles tõustes.
J
aanipäev on Ristija Johannese, Kristusele teerajaja, sünnipäev. Evangeeliumisõna ütleb: «Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.» (Jh 1:6-7) Kristus ise ütles, et «naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest». (Mt 11:11)
Jaaniõhtu on meil vihmane nagu ikka ja ega Jordani jõe rohkes vees meeleparanduseks ristinud pühamehe sünnipäevaks polekski sobivamat ilma. Vesi puhastab, kastab ja paneb kasvama. Rahulikust jaaniõhtu mõtlikkusest võib hinge jääda helge tunne ja kosutavast vihmasabinast on Eestimaalgi palju suurem kasu kui mistahes lõkkekumast.
O
n väga sümboolne ja ilus, et just sel suurima prohveti ja meeleparandusele kutsuja sünnipäeva eelõhtul tohime meie tähistada oma rahvusele ja eneseteadvusele nii olulist võidupüha. Eesti vägede võitu sakste maakaitseväe ja Rauddiviisi üle Landeswehri sõjas 1919. Issanda aastal. Eks seegi ole otsa pidi Jumala armust ja eluvalgusest, on ju «valguse vili» ka «õigluses ja tões». (Ef 5:9) Eks see meie rahvale tollal nii tähendusrikas võit oli võiduks iseendagi üle, oma rahvuslike hirmude ja komplekside üle.
Aga suurim võit, mida inimesel tahta, on koosolemine Jumalaga. Selleks võiduks on Tema ise meile sillutanud tee. Küll kitsa, kuid alati püsiva.
Urmas Paju

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)