Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Sildade ehitaja

11.05.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Siseministeeriumi usuasjade osakonna kabinetis istuv Ringo Ringvee ütleb, et on õnnelik, sest saab teha seda, mis meeldib. Kätlin Liimets

Nelipühal tunnustab kirik EELK Teeneteristi tunnustusmärgiga teiste seas ka usundiloolast, riigiametnikku ja luuletajat Ringo Ringveed.

Möödudes Paksust Margareetast, Kolmest Õest ja Oleviste kirikust, jõuan Tallinna vanalinnas asuvasse siseministeeriumisse, mille fuajees tervitab mind 18 aastat usuasjade osakonna nõunikuna töötanud Ringo Ringvee.
Usuasjade osakonna kabinetti, kus vestleme, täidavad riiulid täis religiooniteemalisi raamatuid, seinad on kaetud ikoonide, pühapiltide, paavsti õnnistust märkivate tunnistuste, dalai-laama foto ja islami kogukonna kingitud koraanisõnade ning palju muuga. Riiuleil hakkab silma usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au inglite kogu. Aknast paistavad Oleviste kiriku aknad, kust aeg-ajalt laulmist kostuvat.

Oled riigi ja usukogukondade vahendaja. Milline on sinu enda maailmavaade?
Mind ristiti 1985 Pühavaimu kirikus. Vahetult pärast keskkooli, 1986. aastal alustasin õpinguid usuteaduse instituudis. See oli isiklik otsus, perekondlikke mõjusid polnud. Olen oma teadliku elu tegelnud üht- või teistpidi religiooniga. Seda võib nimetada kutsumuseks.
Läksin 1990. aastal kirikutevahelise stipendiaatide programmi raames Helsingi ülikooli, mille lõpetasin 1998 religiooniloo magistrina. Külalislektorid mõjuvad tihti inspireerivalt. Helsingis kuulasin Ninian Smarti ja Wade Clark Roofi. Need kaks meest laiendasid religiooni vaatlemise perspektiivi.

Kes sind veel on mõjutanud?
Tollane Pühavaimu koguduse õpetaja, hilisem peapiiskop Jaan Kiivit. Ka Juuru koguduse õpetaja Jüri Bärg ja Elmar Salumaa, kelle juures olin mitteametlikult Saardes praktikant 80ndate lõpus, ning Evald Saag.

Millise tulevikuplaaniga asusid teoloogiat õppima?
1986. a oli karjäärivalik selge: kirikuõpetajaks. Praegu räägime, et teoloogia õppimine annab laiapõhjalise hariduse ja võib teha ükskõik mida, aga nõukogude ajal polnud palju valikuid.
Ajad ja inimesed muutuvad, nõnda ka mina. Samas olen kirikutööd ka teinud. Näiteks Jaanus Jalaka teenitavates kogudustes pidasin üliõpilasena teenistusi. Kui Vormsi kogudust taastati, käisin seal teenimas koos praeguse TÜ süstemaatilise usuteaduse professori Anne Kulliga, kes orelit mängis.

Ütlesid, et religioon on kutsumus. Kas võib rääkida ajast või hetkest, mil see alguse sai?
Polnud mingit erilist läbielamist, mille tõttu maandusin religiooni rüppe. See on huvi pakkunud. Õnnelikud on inimesed, kes saavad teha, mis neile meeldib.

Mis on religioon sinu jaoks?
Kui minult oleks seda küsitud 1986. a, siis oleksin osanud anda selge vastuse. Praegu ei oska öelda. Sõltub kontekstist. See on sarnane küsimus, nagu mis on õhk. Religioon on mulle kui kõndimine ja hingamine.

See tähendab, et elad selles, et see pole midagi, mis on väljaspool.
Ta on kindlasti ka see, mis on väljaspool. Religioon on niivõrd mitmetahuline nähtus, mida on võimalik vaadelda ja kogeda väga erinevate nurkade alt. Mul on ka erinevaid funktsioone: nii akadeemilisi kui administratiivseid. Mingi perioodi oma elust olin tihedalt seotud kogudusliku eluga, 80ndate lõpus käisin pea iga pühapäev kirikus. Tean ka, kuidas usulised ühendused seespidiselt toimivad.

Sul on ilmunud kaks luuleraamatut: 1989 «Linnud must­mühisevas majas» ja 1991 «Aken ümber mere». Kas kirjutad ka praegu?
Pole nii aktiivne kui aastakümnete eest, aga eks üks kord luuletaja, luuletaja igavesti. 2014. aastal ilmus proosaraamat «Lenni», mille teater NO99 välja andis. Sellel raamatul põhines ka etendus.
Ehk on luuleline eneseväljendus leidnud teisi kanaleid. Kui ühel hetkel luulepakitsus rinnas muutub nii suureks, et seda tuleb uuesti avaldada, siis kindlasti teen seda.

Sinu luule on rikas loodusmotiividest.
Sündisin ja kasvasin Tallinna kesklinnas suhteliselt suure aiaga majas, kus ka praegu elan. Selle ostsid mu vaarvanemad. Tulen traditsioonilisest käsitööliste perekonnast, vanavanaisa oli rätsep. Ka mõlemad vanemad on käsitöölised, isa kullassepp, ema parukategija. Lapsepõlv oli mingis mõttes külalaadne: küla keset linna. Nõnda nagu Piiblis öeldakse: te ei ole sellest maailmast, aga te olete selles maailmas.

Muusika on oluline osa sinu maailmast. Teed siiani raadiosaateid.
See liin on tulnud reggae-armastuse kaudu. Esimese raadiosaate tegin 1994 ja regulaarselt Raadio2-s aastast 1997. Praegu teen saadeid «Etnokonservid» ja «Bashment FMi.»
Tehes raadiosaadet hakkad muusikat kuulama teistmoodi. Tuleb leida muusika, mis oleks huvitav ja oluline ühes või teises võtmes. Lapsepõlvekodus kuulati muusikat, olen selle sees üles kasvanud ja kuulanud väga erinevaid muusikastiile läbi aegade.

Kuidas jõudsid riigi ja kiriku suheteni?
Ühel hetkel sai selgeks, et kirikuõpetajaks saada pole minu tee. 1998 Soomest tulles hakkasin loenguid pidama. Kõnelesin Jaan Kiivitiga, olin ju Soomes kiriku stipendiaat, et kui ma ei tule kirikusse tööle, kas see sobib. Ta ütles, et saab aru, kui rakendan end mujal.
Vabakutselise elu pole kõige hõlpsam. Üllatusega avastasin, et on olemas usuasjade osakond. Läksin siseministeeriumi ja küsisin, kas mulle tööd on. Kuhu iganes ma läinud olen, sinna olen ise läinud.

Milles nõuniku töö seisneb?
Töö on olnud läbi aegade väga mitmekesine. Olen tegelnud usundiõpetuse küsimustega koolides, kirikute ja koguduste seaduse väljatöötamisega, muinsuskaitsega ja looduslike pühapaikadega. Vahel tuleb anda hinnanguid, kas näiteks dokumendifotol on õigustatud usulistel põhjustel peakatte kandmine, olgu siis tegemist nunna, sikhi või islami­usulise naisega, jne.

Kas on mingi teema, mis on läbiv olnud?
Ehk püüda hoida olukorda, kus kõik erinevad usurühmad saaksid tegutseda, nagu nad heaks peavad, aga samas olemasoleva seaduse raamistuses.

Kust rohkem nõuniku poole pöördutakse, kas riigi või usukogukondade poolt?
Eri aegadel on see erinev. Paljud probleemid oleksid olemata, kui inimesed räägiksid omavahel.
Usuküsimused, mis kerkivad, on tihti väga praktilised. Näiteks loomakaitseseaduse muutmine. See puudutab loomade uimastamist ja religioossel eesmärgil tapmist. Osa usukogukondi, nt muslimid ja juudid, ei saa religioossetel põhjustel uimastatud looma tappa. Siis tuleb nõustada ja vaadata, kuidas neid küsimusi on lahendatud mujal maailmas.
Probleeme on tekkinud ka vaimulike abielude registreerimisega lahus laulatusest. Küsimus on, kas ja kuidas ja kes peab sellele reageerima. Kas paari vaimuliku tegevuse tõttu tuleb see õigus üldse ära võtta? Religioon ei ole ainult lillelaste lõbu. See on väga praktiline.

Mis sind on viimase aasta jooksul meie muutunud maailmas kõige rohkem üllatanud?
Kuivõrd kirglikud võivad eestlased olla ja et kiiresti muutuv maailm on muutnud inimesi. Meie reageerimiskiirus on suurenenud. On see hea või halb, ma ei tea. Maailm on lihtsalt teistsugune. See on ilmselgelt seotud kaasaegse tehnoloogia arenguga.

Mis teemad on praegu aktuaalsed?
Rändekriis: maailma kõige religioonikaugemasse piirkonda tulevad inimesed piirkondadest, kus religiooni peetakse kõige olulisemaks. Tundub, et see teema hakkab tasapisi teadvustuma. Ei mõisteta, kuivõrd oluline on religioon inimestele.
Muutunud on suhtumine usundiõpetusse koolides. Kui kümme, isegi viis aastat tagasi öeldi, et seda õppeainet on vaja, et minevikku mõista, siis nüüd teadvustatakse, et meil on tarvis seda ka praegu. Religioon ei ela vaakumis, see mõjutab inimeste elu palju laiemalt ja ka neid, kellele religioon on võõras.
Kui jätta välja vägivaldne ristiusustamine, siis on Eesti ajaloo eripäraks, et tegelikult pole Eestis olnud usuasjades sundi. Näiteks luterluse tulek, see oli vabatahtlik. Ka kirikuvahetusliikumine. Eestlastele on muidugi iseloomulik, et kasu peab olema, aga sundi ei olnud. Vennastekogudused küll keelati, aga kedagi Siberisse ei saadetud. Ususõdasid Eestimaa pinnal pole eriti olnud.

Mis on püsiv siin muutuvas maailmas? Kuidas ise hoiad oma elu tasakaalus?
(Mõtleb pikalt – K. L.) Kõik muutub. Samas – elu on püsiv. Ideena. Elu kui selline.

Kui ütled, et elu on püsiv, siis mis on elu mõte?
Elu mõte ongi elu ise. Elu tahab elamist. Püsiv ongi ehk inimeste soov millegi püsiva järele. Mingid asjad peavad pühad olema. Aga kõik muutub. Mina loodan Looja peale ja võtan kõik tänuga vastu. Usaldama peab.
Kätlin Liimets

Ringo Ringvee
Sündinud 29.01.1968 Tallinnas
Õpingud: usuteaduse instituut, Eesti humanitaarinstituut, Helsingi ülikool (magister), Tartu ülikool (doktor)
Töö: siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik, usuteaduse instituudi võrdleva usundiloo professor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)