Siis viis Vaim Jeesuse kõrbe kuradi kiusata …

Mt 4:1–11

Olen küsinud sõpradelt, mis vaim see oli. Hea meel on, et praegune eestikeelne piiblitõlge annab viite ette, kirjutades Vaimu suure algustähega. Nii see on – Jumala Vaim viis Jeesuse kõrbe kuradi kiusata! Me võime iga päev paluda: «Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast!» Aga meiegi peame teadma, et ainult läbikatsutud, läbikiusatud usk on oma väärtust tõestanud.
Jeesuse viis Jumala Vaim kõrbesse. Aasta tagasi andsime sõprade toel välja koguduse õpetaja Oleg Sevastjanovi luulekogu «Sammud kõrbes» (Шаги по пустыне). Siis tuli lugejatega kohtudes ikka selgitada, miks Maarjamaal on vaja kõndida kõrbes. Levinum selgitus oli meil muidugi Moosese kõrbeteekond üle Siinai, kus neljakümne aastaga pidi tekkima sootuks uus rahvas, enne kui jõuti tõotatud maale.
Ent küllap iga sisevaatlus on ka isiklik kiusatuste kõrb, kus meid läbi katsutakse. Pangem tähele, et nii nagu paradiisiaias, ei paku kurat Jeesusele ka kõrbes midagi halba. Ta laseb panna proovile usu Jumala tõotustesse ja kinnitada selle läbi oma usku. Mida halba oleks siis selles, kui Jeesus tõestaks oma Jumala Pojaks olemist, saades suureks sotsiaalseks reformaatoriks, tehes külluslikult ja ilma hinnata leiba? Oleks ju kõikideks aegadeks kaotatud nälg maa pealt. Ja miks ei peaks inimesed oma juhi ja valitsejana tunnistama teda, kellel on piisavalt toitu? Sellega poleks kaotatud peale nälja ka sõjad, võimuvõitlus ja usulahud.
Ja mida halba oleks enda asetamises pühakoja harjale? Vastab ju tõele, et Jumal on lubanud oma inglitele käsu anda … Seda mitte ainult oma Poja Jeesuse pärast, vaid tegelikult iga inimese pärast.
Saime ju meiegi ristimise ajal kaitseingli saatjaks eluteele. Tema aga, kes ülem inglitest, ei oleks saanudki alla kukkuda ega endale viga teha. Üks korralik idamaine kummarduski polnud palju küsitud. Ilmalike valitsejate ees tehti taolisi mahalangemisega kummardusi kogu aeg. Kaudselt kuulutab saatan küll end maailma valitsejaks: kõik nähtav maailm kuulub talle. Võib-olla tähendabki Jeesuse vastus tõdemust, et ega ikka ei kuulu küll! Tagane, saatan! Jeesus ei tahagi saada selle maailma vürstiks. See maailm alles ootab oma lunastust. Nii mõnegi selle maailma suurepärase pakkumise puhul peaks meil kuklas helisema just need Issanda sõnad: «Tagane!»
Millegipärast kiputakse arvama, et kõik, mis meile tundub halb, on saatanast. Ja mis meile tundub kasulik ja mõnus, on Jumalast. Tõsi, vana vaenlane ei põlga ära ka vägivalda. Küll on ta palju lubanud rahvast Siberisse saata, ja kui palju on ka saadetud: asumisele, vangilaagrisse ja surma. Kui palju on hingevaenlane kinnitanud: kui sa usud Jumalat ja armastad Kirikut, siis teen ma sinuga seda ja teist. Ja on teinudki.
Aga järelejäänud püha jääki meelitab saatan hoopis teistpidi. Tule sealt kirikust ära, alles siis saada sa vägevaks usklikuks ja pühaks inimeseks. Selle meelituse õnge on läinud samuti paljud kogemusteta kristlased. Võib-olla olete teiegi sattunud mõnele usukoosolekule, kus lubatakse, et hüüa ainult «Jeesus, Jeesus», ja sind kantakse roosa pilve peal taevasse. Sulle seletatakse, et kogu see kõrbevõitlus on minevik ja tänapäeva inimesele pole seda vaja. Aga mis võiks saatanale suuremat heameelt teha kui kogudus, kus õpetatakse, et teda polegi olemas!
«Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud …» Paastu võib suhtuda väga mitmeti. Esimesena meenuvad usuvaidlused, millisel päeval võib süüa liha ja millisel kala.
Vanades kristlikes maades hinnataksegi inimeste usklikkust selle järgi, kui tõsiselt ta paastub. Ja tõsine usuteadlane on see, kes teab, millisel päeval võib võid leiva peale määrida. Teised annavad nõu, et paastuajaks võiks loobuda mõnest harjumusest nagu suitsetamine, alkohol, maiustused. Seegi on hea, sest tehakse midagi oma usu pärast. Samas võib inimene hakata ennast teistega mõõtma ja avastab peagi, et on hoopis parem kristlane kui see teine, kes üldse nii tõsiselt ei paastu. Ja kaval kurat on kogu paastu kasuliku toime tühjaks teinud.
Aga paastuda võib ka sellest maailmast kõigi tema rõõmude ja muredega. Siis selgub, et see nelikümmend ööpäeva paastu ei olnudki kõige raskem. Tõsisem järelekatsumine algab alles pärast seda. Alles siis tulevad ilmutused, annid ja kiusatused.
Sea kiusaja ja enda vahele Ristilöödu. Temast ei saa kiusatus mööda, kui sa teda just ise ei kutsu. Sul on nüüd kilp ja usuvarustus. Ja sinult küsitakse, kas tahad neid kasutada, «sest seetõttu, et ta ise on kannatanud kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse» (Hb 2:18). Aamen.

 

 

 

 

Villu Jürjo,
Narva koguduse õpetaja