Siirus, lihtsus ja julgus

Kalev Kask (27) jõudis vennastekoguduseni ajaloohuvi kaudu.

Olen lõpetamas Tallinna ülikooli ajaloo erialal ja tegelen Juuru kihelkonna ajaloo uurimisega. Juuru kihelkonnas oli küllaltki aktiivne vennasteliikumine veel möödunud sajandi esimesel poolel. 2014. aastal tähistasid Juuru kogudus ja Mahtra muuseum koostöös Juuru palvemaja 200. aastapäeva: toimusid tänujumalateenistus, konverents ja näituse avamine. Sel päeval sain puudutatud ja käesoleva aasta algul liitusin vennastekogudusega.
Kõik mu teadaolevad esivanemad on küll ristitud ja leeritatud, ent vennastekogudusse neist ilmselt keegi ei ole kuulunud. Kuigi Lau külas, kus mu esivanemad mitu põlve elasid, peeti kolmes talus vennastekoguduse palvetundi.
Oma sugulastelt olen kuulnud, et mu vaarema Rossu Leenu olnud väga usklik, käinud kuni surmani igal pühapäeval jalgsi Juuru kirikus. Tema üsna kulunud lauluraamat, mis on meie peres säilinud, annab sellest tunnistust. Tean ka, et memme saatis kodust ära viimsele teele kuulutajavend Edgar Vaik naaberkülast.
Olen EELK Juuru Mihkli koguduse liige, samas koguduses ristitud, pühapäevakoolis käinud ja leeriõnnistuse saanud. Emapoolsete esivanemate kaudu olen siin hingekirjas teadaolevalt üheksas põlvkond. Pärast leeri, kuhu kutsus mind mu klassijuhataja ja ajalooõpetaja ning tollane Juuru koguduse õpetaja Tauno Kibur, jäin koguduse juurde. Töötan kirikuteenrina, kuulun juhatusse, laulan kooris ja toimetan koguduse lehte.
Vennastekoguduses köidavad mind siirus, lihtsus ja julgus – südameusk. Meenub vend Endel Mikker, kellega ülemöödunud suvel Hageri palvemaja aastapäeval kohtusin. Aastapäevakoosoleku eel, nähes ta kõrval vaba kohta, pöördusin tema poole teda härratades. Seepeale sain lisaks istumisloale ka õpetuse osaliseks: «Siin ei ole härrasid ega prouasid – kõik on vennad ja õed Kristuses!» Ja nii ongi. Jee­sus on vendade ja õdede südames ja me julgeme seda tunnistada.
Juuru vennastekoguduse palvemaja on küll alles, ent üsna nukras seisus ja eraomanduses. Palvekoosolekuid peeti palvemajas viimati 1948. aastal, pärast seda hoone natsionaliseeriti ja selles asus villaveski. Mõni aasta varem oli kohalik vennastekogudus liitunud Juuru Mihkli kogudusega, misjärel peeti palvetunde edasi Juuru kiriku käärkambris ja hiljem kogudusemajas.
Veel 1990ndatel tähistati kirikus palvemaja aastapäeva, ent vendade lahkumisega igavikku lõppes ka liikumine Juuru mail. Möödunud aasta algul vennastekogudusega liitumise järel olen püüdnud vedada kuu teistel kolmapäevadel kogudusemajas palvetunde ja jätkata palvemaja aastapäeva tähistamise traditsiooni septembrikuu esimesel pühapäeval.
Endla palvemajja sattusin esmakordselt seoses Juuru palvemaja 200. aastapäeva ettevalmistamisega. Kolleeg Rait Talvoja oli tuttav EEVK sekretäri Salme Niiliskiga – mõlemad on pärit Martnast. Endla palvemajas kogetud soe vastuvõtt, lahke kutse, hiljem ka kristlik osadus kutsub sinna ikka ja jälle naasma.
Usun, et igaüks, vanusest sõltumata, leiab vennastekoguduse kokkusaamistelt midagi, mis teda puudutab, julgustab ja innustab. Selleks tuleb vaid tulla palve- või kuulutustundi, aasta- või suvepäevadele – need on kõigile alati avatud. Olete kõik kutsutud ja oodatud!
Hille Karm