Esileht » Arvamused » Arvamus »

Siin- või sealpool piiri

21.08.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Mind ajendas kirjutama möödunud nädala Eesti Kirikus ilmunud Helme koguduse liikme Georg Reinaste lugejakiri «Tädi Maali ei saa aru». Autor ootab õigusega koos paljude EELK liikmete ja Eesti Vabariigi kodanikega, et EELK ütleks välja oma ametliku seisukoha 14. septembril toimuva rahvahääletuse osas.
Pean sündmustest pisut ette ruttama, sest meie kiriku seisukoht öeldakse välja pressikonverentsil alles nädala pärast, aga asjad arenevad omasoodu. Kristlaste hulgas, nagu kogu ühiskonnas, on nii europooldajaid kui -vastaseid. Pühapäeval, 17. augustil sain e-kirja «Palvekett Eestimaa saatuse pärast» Kuimetsa koguduselt, kelle konfessionaalset päritolu ma ei tea. (Siseministeeriumi registrisse kantud üksikkogudusena kui Kuimetsa Kristliku Elava Jumala Kogudus, mis asub Raplamaal – toim.) Kirjas teavitatakse, et «20. augustist kuni 14. septembrini toimub Eestimaa kogudustevaheline palvekett, koos palve ja paastuga Eesti iseseisvuse ja Jumala tahte teostumiseks Eestimaal». Üleskutse kirjutanu nendib, et «väike Eestimaa on hetkel nagu Taaniel üksinda lõvide koopas, aga Jumal suudab päästa me maad».
Ka Eesti Kristliku Rahvapartei koduleheküljel on üleskutse öelda rahvahääletusel kindel «ei». Olen kuulnud samasuunalisi kihutussaateid ka Kuressaare Pereraadiost.
On iseendast mõistetav, et me kristlastena palvetame oma maa ja rahva eest, aga me usaldame oma Jumalat üle kõige. Palve ei tohi olla parteipoliitilise kampaania üks komponent. Jeesus õpetab meid paluma: «Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.» Taasiseseisvumispäev tuletab meile meelde seda, et Jumal kuulis eesti rahva palveid ja meil ei ole mingit põhjust arvata, et tema tarkus oleks nüüd väiksem kui tosin aastat tagasi.
EELK kui Eesti kõige suurema konfessiooni valitsus on kujundanud oma seisukoha liitumises Euroopa Liiduga ja kutsub üles ütlema «jah». Ainult pilk Alar Kilbi artiklile 30. juuli Eesti Kirikus veenab meid selles, et astume ühendusse, kus usklike osakaal rahvastikust on tunduvalt suurem kui meil. Meie kirik toonitab rahvahääletuse puhul vastutust Jumala ja oma rahva ees. Elame ajajärgul, mil rõhutatakse ühekülgselt oma vabadust, õigusi ja iseseisvust. Me ei tohi aga unustada kohustusi ja vastutust.
Nüüd paar mõtet eurodebatist, mis võiks teha tädi Maali otsustamise lihtsamaks. Jaan Kross kirjutab 12. augusti Eesti Päevalehes eestlaste kohta: «Ühed ristiti Gotlandil, teised said just slaavlastelt sõnad risti ja raamatu tarvis ja kolmandad püüdsid kohapeal vanu jumalaid au sees hoida. Aga ajalugu teostas end nimelt nii, et Eestist ei saanud Ida, vaid ikkagi Lääne kiriku domeen. /—/ Kakskümmend aastat on sellesse paigutatud eesti rahva parimad pingutused. Ja siis äkitselt levib ebakindlus ja mure – kas meil viimati siiski pole liiga palju loputatud ajudega tüüpe, et muuta kogu 14. septembri rahvahääletus nulliks? Liiga palju taastamatult loputatud ajudega tüüpe, et nad leiaksid uuesti kontakti vana ununenud idealismiga, millega me oleme kõik vahepealsed aastad elanud? Kas meil on tõesti liiga palju õnnetuid-saamatuid, kes peavad end liiga armetuks saavutamaks seda, mida näiteks soomlased juba kahtlusteta naudivad? Ja millega rootslased tulevad vabalt toime ning taanlased peavad endastmõistetavaks asjaks ja Leedu ja Poola niisamuti – aga meie oleme ebalemas ja pelgame, et meid petetakse?»
Enn Soosaar kirjutab 7. juuli Eesti Päevalehes: «Minu meelest on Euroopa Liidu julgustavamaid erisusi pakutavate võimaluste paljusus. Kui mõtleme Eesti ajaloo pikkadele loidudele sajanditele, siis muudab mineviku – nagu ka sovetiseeritud lähimineviku – iseäranis masendavaks võimaluste vähesus või suisa puudumine. Sugupõlvest sugupõlve võõrutati maarahvast nii iseolemisest kui ka iseotsustamisest. /—/ Esimest korda saab väikerahvas vabalt (sic!) valida, kelle seltsis edaspidi oma asju ajada.»
Lugege Postimehest Marju Lauristin 8. augustil, Endel Lippmaa 28. juulil või Jaan Kaplinski 25. juulil kirjutatut.
Otsustamine ei peaks küll raske olema, õieti oleme ju teinud oma otsuse kuulumiseks Euroopasse juba niihästi 1918. kui ka 1991. aastal. Õnnistatud taasiseseisvumispäeva!
Tiit Salumäe, assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)