Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Siin Põhjatähe all

01.10.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Malle Nööbi poisteansambel laulmas õhtukontserdil Tornio kirikus. Fotod: Algur Kaerma

Kuidas Paide Püha Risti  rahvas lõikuskuul AD 2008 Kemis ja Keminmaal nädal aega laulis ja mängis ning suure Jumala loomistööst suurt rõõmu tundis.

Kui lõikuskuu 13. päeva öötaeva vihmaluugid mõneks ajaks enne kukke ja koitu sulgusid, suhises tasane reisibuss Paide Püha Risti kiriku ette, et ärevuses seltskond kõige pakkide-kompsudega Lapimaa reisiks peale mahutada. Teekonda alustas 41 reisilist, kelle seas nii lapsi kui noori, nii täis tööeas kui kuldses vanaduspõlves inimesi, nii koguduse liikmeid kui mitteliikmeid. Võiks öelda, et kokku sai sellest koguduse ja kogukonna reis.
Aasta kestnud ettevalmistustöö oli jõudnud kulminatsiooni, nagu ehk kombekas nimetada, või alles pöördeid kogumas, nagu teisal taas tavaks ütelda. Igal juhul võis mõnigi meist veel väsinud ihurammu bussiistmeil üürikeseks lõõgastuseks vormida ehk teisisõnu jätkata lühikesest ööst kärbitud unenägude lõputiitrite lugemist, kui mootor teekonna alguseks varahommikusel Paide keskväljakul heakskiitvalt turtsatas ja lastitud omnibuss suuna Põhjalasse võttis. Suur kiire oli selleks hetkeks möödas, sahisev maanteelint rataste all suigatas unele ning mõneks ajaks ei vaevunud keegi pärimagi, kas midagi tulnuks veel korraldada.
Pikk tee ootas
Ilmateade tõotas nii vahelduvat pilvisust kui ajutist vihma, päikesepaistet kui natukest tuult, sõnaga kõike, mida vilunud sünoptikute leksika heausksele rändajale palsamina soovitada oskas. Päike näitas pilvepiirilt heledat palet ja aegapidi sai koidupunast päeva hakatus. Järvamaa teedelõim suubus Harjumaa pealinna rüppe, kust sadamakailt kandis reisipraam meid hõimuvellede Lääneterminali.
Aeg-ajalt lipsas mõnegi käesirmilt pilk reisi ajakavasse, kuid peagi jäeti too garneeringuna ootele, sest kõik, mis pidi juhtuma, oli õigel ajal toimunud, ja mis veel sündimata, seisis targu ootel.
Kilomeetrite lõputu rivi keris end rullina spidomeetrisse, keskhommik keeras end küljega lõunasse, pärastlõuna puges pea õhtuhämarusele kaissu ning Põhjanaela pilveparda servast keerutas lõpuks õhtuvidevikus ussina õhku Kemijoe paberivabriku korsten. Üks on kindel – läheneme. Kusagil Citymarketi juures valvab meie tulekut Keminmaa koguduse majandusjuht Juha Nykänen, kellega silm silma vastu kokku saame. Koguduse keskuse juures seisab virvatuledes autoderivi lahtiste pagasiluukidega, ootamas aestide provianti.
Põhjala karge öösumedus paneb viivuks unustama logistilise eripära ja vast siis, kui igamees võõrusperes end koti peale keeranud oli, jõudis lähemale uue rännupäeva värelus.
Oi maamme, Suomi…
Keminmaa koguduse vabatahtliku töötegija Hannele Kurkela väsimatu innukus on vaimurelvile utsitanud 18 Keminmaa ja Kemi leibkonda, kelle kalamarja, lõhe, siiakala ja murakamoosi varud järgnevate päevade kestel lahkelt proovile pannakse. Kui lisada veel kaunis Põhjamaa loodus, poleks ka Johan Runeberg enamat soovinud «Lipnik Ståli» lugudes pajatada, kui Paavo Cajanderi soomendatud kaunislaulus heliseb:
Oi maamme, Suomi, synnyinmaa, / Soi, sana kultainen!
Ei laaksoa, ei kukkulaa, / Ei vettä, rantaa rakkaampaa,
Kuin kotimaa tää pohjoi­­nen, / Maa kallis isien!
Paide gümnaasiumi poisid laulavad Malle Nööbi ja Anne Toomistu juhatusel külaskäigu ajal sedasama hiljem mitmelgi korral, kuigi teiste sõnade ja meloodiaga, aga sama veendunult ja paatosega, nagu oleks kõnelaval asunud toosama esteetikaprofessor Fredrik Cygnaeus aastast 1848, kuigi selle erinevusega, et poisid häält ei kaotanud nagu professorihärra, vaid see aina kandvamaks muutus, nii et juba 1. septembril Paide kultuurikeskuses toimunud Paide linna koolide õppeaasta avaaktusel nad kui profid üles astusid.
Kaasula aastast 1701 – koidest puutumata
Külaskäigu teisel päeval, juba 15. augustil, saame põhjaliku ülevaate Kemi linnast ja ajaloost, kogudusest ja kirikust. Buss tiirutab linnas ringiratast, giid jutustab ning kvartali, maja ja tänava haaval laotatakse nobedalt meie ette Põhjamaa selle kandi aeg ja lugu.
Sama kordub Keminmaal. Sealne ülemõpetaja (soome k kirkkoherra) Yrjo Haapala näitab vanimat säilinud kirikuõpetaja rõivastuse osa: 1701. aastast pärit kaasulat, mida jumalateenistuse (missa) juhataja kandis õlgadel armulauatalituse kestel. Hämmastav! Katsusime näpuga: tõesti originaal ja koidest puremata.
Lõikuskuu 16. päev viib meid Tornio jõe kaunisse kärestikupiirkonda Kukkola kose juurde ja keskaegse Euroopa tsivilisatsiooni servale Aavasaksale, kus ühena vähestest paikadest Rovaniemist lõuna pool saab jaanipäeva aegu imetella polaarpäeva sõnulseletamatut valgusmängu. Hingasime päikesest küllastatud karget Põhjamaa õhku ja liigutasime meeleldi eelmise päeva pikast bussisõidust kangeks jäänud liikmeid. Vaheldumisi kaesime pilvepiirilt Soomet ja Rootsimaad.
Jõuluvana oli kodus
Kõik laulurühmad saavad pärast lõunasööki paar tundi harjutusaega Ylitornio kristlikus koolis. Võiks öelda, et reisi sissejuhatavaks kontserdiks omanäolises Tornio puukirikus tehti kõik võimalik: timmiti hääled, harmoniseeriti lõpud ja ühendati jõud. Iga uue esinemisega sujuvamaks kujunenud enesekindlus, vokaal ja tekstuaalne osa päädis hilisematel soome rahvaviisi «Taivas on sininen ja valkoinen», Sibeliuse «Finlandia» ja Urmas Sisaski «Missa» ettekandeil kirgastatud vaikushetkedega, kus meeleliigutus silmanurgast teed otsiva pisara ja selgadel üles-alla jooksvate virmalistega ühendas ajaliku ja igaviku.
Pühapäeval, 17. augustil peetakse hommikune jumalateenistus Kemi kirikus ja õhtune tänupalvus Keminmaa vanas kirikus (ehitusaasta 1550). Isiklikult eriline silmapilk on koos abikaasaga seista 25., hõbepulma-aastapäeval Põhjala keskaegses pühakojas ning võtta vastu õnnistussoovid Keminmaa koguduse ülemõpetajalt Yrjo Haapalalt ja praost Heikki Koivistolt.
Kaunilt kõlavad solisti mäng ja ansambli esitus. Nauditavalt laulab koguduse ansambel Olaf Lääne juhatusel. Sõprusõhtu Keminmaa koguduse maja saalis lõpetab päeva. Laulud ja kõned kestnuks veel pikalt, kui ees poleks oodanud järgmine matkapäev Pyhätunturile ja Rovaniemile.
Esmaspäevane väljasõit kell seitse hommikul viib reisilisi Lapimaa esimesse turistikirikusse Pyhätunturil – Virmaliste pühakotta. Käime jalgsirännakul Aittakurus, mis loodusliku amfiteatrina andis suurepärase võimaluse laulurühmadele panna proovile oma vokaalseid oskusi. Ja siis nobedalt edasi Rovaniemisse. Tahame jõuluvana näha ja tema meid ka. Kogeme, et eesti keel tuleb jõulumehel, kes kasvult suur ja sõbralik nagu kaisukaru, kuidagi purssides välja. Pääseme ka pildile.
Mõte jäi rändama mööda tundruid
Teisipäev, 19. august – ärasõit silme ees. Veel viimased ostud ja viimased soovid. Kusagil on kellelgi kiire ja midagi ununenud maha. Reis algaks justkui otsast ja ununenud nimed tulevad taas meelde. Hüvastijätuõhtu Kemi kogudusemaja saalis on alles lõpu algus, sest ühtäkki selgub, et midagi pole veel alata saanudki, kui kõik peab ühekorraga lõpule jõudma. Pakkimisele ei tahakski mõelda. Kui peatuks veel hetk ja kuuleks helinaid segaansambli laulust: «Amazing Grace, how sweet You are…».Reis, mis kestis nädala, ei saanudki päriselt otsa. Selles oli mitmeid kontserte ja palju kõnesid. Just need viimased, eriti võõrusperedes peetud jutuajamised, kestavad veel kaua.
«Õigemini võiks reisi nimetada rännakuks, see oli pigem rännak ajas, rännak sissepoole loodusesse ja looduslaste mõttemaailma. Seda ei ole võimalik osta kalli raha eest mitte ühestki reisibüroost, järelikult oli see kingitus. Tabasin end mõtlemast rahale kui sidevahendile ühes suveniirikaupluses. Püüdsin mahutada nähtut ja kogetut viieeurosesse suveniiri. Ei õnnestunud. Ei läinud korda ka 10eurone ega suuremadki summad, kuhu mahutada oma muljed ja mõtted. Kogemuste pagas vajab jagamist mõtte ja pildi tasandil, samm sammu järel. Raha positsioon väärtuste redelil langes mitu kohta allapoole.
Karge loodus ning Põhjala pojad ja tütred annavad piisavalt põhjust, et jääda «Lapi hulluks». Saabusin koju juba mitme päeva eest, aga mitte ühes tükis. Mõte rändab alles mööda tundruid ringi, ajuplokk tuleb koju kutsuda nädalalõpu viimase rongiga, aga süda jääb sinna pikemaks ajaks,» mõtestas reisi Ingrid Mäsak, üks kaasrändureist.
Tänades kõiki abilisi, korraldajaid-vastuvõtjaid ning sõbralikke bussijuhte, jääme õnnistussoovides Teiega!

Algur Kaerma,
Paide Püha Risti koguduse õpetaja

Õpetaja Algur Kaerma ja abikaasa Maili hõbepulm sattus just täpselt reisi ajale. Keminmaa kogudus kinkis käsitsi valmistatud «tita». Fotol (vasakult) Keminmaa koguduse kirkkoherra Yrjo Haapala, Maili ja Algur Kaerma ning Kemi koguduse õpetaja praost Heikki Koivisto. Foto: erakogu

Üks kommentaar artiklile “Siin Põhjatähe all”

  1. Ludvig Läänes ütleb:

    Sel kirikuõpetajal on küll vinge mõttelend ja lobe sulg! Niivõrd kargest teemast manada esile selline barokne tekst!!! Arvan, et Suure Reede jumalateenistusel, kui see kirikhärra muidugi üldse jutlust sel päeval ütleb, tõuseksid ihukarvad hirmust ja ängist püsti. Selle mehe suus on tõesti sõna relvaks …

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)