Vaevalt oskas keegi paar-kolm aastat,
ammugi paar-kolmkümmend aastat tagasi arvata, millises olukorras oleme me
praeguses Soome Evangeelses Luterlikus Kirikus.

Mühinaga on liikvele läinud ootamatu
muudatuste laine. See pole tõusuvesi. See on tsunami, mis on alguse saanud
sügavikus toimunud maavärinast. See laine on kontrollimatu, keegi ei suuda seda
juhtida ega pidurdada. Piiskoppidel pole seisukohta, mis erineks avaliku
arvamuse turuplatsil välja hõigatust.

Meedia, eriti päevalehed eesotsas Helsingin
Sanomatega, on muutunud teoloogilis-kirikupoliitiliseks parteiks, mis
sõnavabaduse asemel pasundab megafonina oma seisukohti. «Valesti» põhjendatud
arvamusi pole mõtet toimetusse saata. Neid ei peeta sobivaks ega avaldata.

Kaugel silmapiiril läheneva tsunami tulekut
ei märganud keegi peale mõne kogenuma ja teravamapilgulise. Ka ranna lähedal ei
märgata saabuvat katastroofi kohe. Sri Lankal tõusis merevesi korraks Colombost
lõunasse jäävale raudteele. Vaikselt taandudes jättis see inimeste rõõmuks
raudtee äärde suure hulga siplevaid kalu. Rong peatus selles kohas ega jätkanud
teekonda kõrgendikule, kus oleks olnud ohutum. Keset kalade korjamise rõõmu
rullus merelt maale raevukas surmalaine ning viis taandudes kaasa kõik, nõnda
et keegi ei pääsenud.

Kannatus saab otsa

Soome Evangeelses Luterlikus Kirikus on
alanud ajalooline ajujaht, mille eesmärgiks on panna rivisammu käima kõik need,
kes vaimuliku ameti küsimuses on Piiblile tuginedes aastast aastasse seisnud
vastu enamusele. Kiriku ja riigivõimu kannatus on nüüd otsa saanud. Marcus
Tullius Cicero sõnadega: Quo usque tandem abutere Catilina patientia nostra
(kui kaua sa veel kuritarvitad meie usaldust, Catilina). Tee lahti televiisor
või raadio, loe suuremaid päevalehti või väiksemaid väljaandeid, ikka sama
jutt: «Nüüd aitab!»

Miks muidu kutsutakse kohale politsei, nagu
see juhtus ka 19. sajandi ärkamisliikumiste tagakiusamise ajal?* Nõnda sulguvad
Piiblile ja luterlikule usutunnistusele ustavaks jäänute ees üksteise järel
armsad, traditsioonilised kodukirikud.

Kui politseid vajatakse korra loomiseks
vaimuliku ameti küsimuses, tähendab see, et ka kõik muu, mis Piiblis on meile
õpetuseks ja lohutuseks antud, võib muutuda politseiasjaks. Kui me ei saa
uskuda ega järgida Piiblit Kristuse seatud apostliku ameti küsimuses, siis on
asjatu loota, et seda lubataks ka mõnes muus küsimuses, kus Jumala sõna ja meie
ajastu arusaamad põrkuvad.

Rootsi on näidanud hoiatavat eeskuju. Siin
ida pool rutatakse tegema sama. Enam kui veerand sajandit on Rootsis keeldutud
ordineerimast mehi, kelle usk ja usutunnistus vastab Piiblile ja luterlikule
usutunnistusele. Jutlustaja, kes pühakirja kohaselt õpetas Rooma kirja 1.
peatükki, sai vanglakaristuse. Tõsi küll, kõrgem kohus vabastas Åke Greeni
vastutahtsi.

Nagu kogu maailmas tuntud piiskop Anders
Nygren 1958. a ennustas, asus Rootsi kirik naiste ordinatsiooniga gnostitsismi
teele. Praeguseks on kirik ametlikult hüljanud ka Piibli loomiskorra, kiites
heaks homoseksuaalide jaoks tehtud «sooliselt neutraalse abielu». Uitmõttena
oleks see naeruväärne, kui see Jumala sõna valguses poleks nii jäle ja kohutav.
Just sellele Soodoma teele ollakse juhatamas ka Soome kirikut.

Lõplik lahendus

Pärast ametiküsimuse «lõplikku lahendamist»
läheb hoog vaid kiiremaks. Asjatu on loota, et piiskoppide kogu midagi ette
võtab, ta pole selleks lihtsalt võimeline. Piiskopid on jumaliku õiguse
seisukohalt oma ametit pidevalt devalveerinud, ehkki nad on jesuiitide eeskujul
hakanud nõudma nn cadaver-kuulekust inimlikku õigusse kuuluvates küsimustes.

Piiskoppide kohtust pole kellelgi oodata
õiglust. Piibli suurte ilmutussaladuste salgajatele on varuks leebe, mõistev
kohtlemine ja õigeksmõistmine. Aga häda sellele, kes apelleerib Piiblile,
luterlike kristlaste jumalikule kohtumõistjale! Sellest ei tule midagi head.

«Lõpliku lahendusega» lahkuvad Piibli ja
luterliku usutunnistuse Soomest luterlik kirikuõigus, piibellik loomisusk,
kristlik arusaam perekonnast, usu- ja südametunnistuse vabadus ning viimaks ka
sõnavabadus. Nii Rootsis kui Soomes võib mõelda vaid enamusega ühtmoodi, kui sa
just moslem pole.

Ajaloost on teada juhtumeid, kus mõne
pühaduse poolest tuntud nunnakloostri tiigi tühjendamisel on põhjamudast välja
kaevatud lugematu hulk pärast sündi salaja tapetud väikeste laste luid. Piibli
vastu mässava pärivoolulise Soome infoühiskonna põhjamudas on peidus kümnete tuhandete
enne sündi tapetud laste luud, mille Jumal – elu andja – on täpselt üle
lugenud. Nende saatust kattev arusaamatu vaikus on saanud võimust isegi usku
tunnistavate kristlaste seas.

Püha rist

Siin me siis oleme, sõbrad! Pidagem siiski
meeles, et Jumala sõna ei ole aheldatud. Tõelise luterliku kirikuõiguse
kohaselt võivad usklike kogudused ise püstitada õiged altarid ja kantslid. Kui
piiskopid on muutunud Jumala sõna vastasteks, võivad kogudused neisse kutsuda
apostellikud preestrid ja jutlustajad.

Sellest saab piisavalt lugeda
usutunnistuskirjadest: Augsburgi usutunnistuse 28. peatükist ja apoloogiast,
Schmalkal-deni artiklitest ja «Traktaadist paavsti võimust ja primaadist». Me
ei pea kirikust lahkuma, sest me ei ole selles midagi muutnud. Kellelgi pole
õigust takistada meid kirikus püstitamast õigeid altareid ja kantsleid ning
kogunemast nende juurde kuulama õigeid jutlustajaid, kellelt me kindlas
usalduses võime vastu võtta pühi sakramente.

Kas Kristus, meie Lunastaja, lubas, et
kolmanda aastatuhande alguse Soomes on tema kutset ja kuulekust kerge teostada?
Kuidas me oleme ära unustanud kiriku seitsmenda tunnuse – püha risti? Kui seda
nähakse, tuntakse ja kantakse, siis on kiriku Issand ise eriliselt lähedal
omadele, tema, kes maailma ristil võitis.

Jumala võimalused

Kas me ei ela oma elus tõeks ei midagi
vähemat kui luterlikku usupuhastust? See tuli teisiti, kui keegi meist seda
ootas. Nüüd on see siiski tõeks saanud.

Usupuhastus on täis Jumala võimalusi, mis
on suuremad kui see, mida silm on näinud, kõrv kuulnud ja mis on inimsüdamesse
tõusnud.

Täna pole me enam üksi, vaid tänu
misjonitööle on õigeid luterlasi kogu maailmas. Selle tunnistajad ja õnnistatud
innustajad on tihti kauge maa tagant meie juurde tulnud. Nõnda imeliselt on
asjad korraldatud! Seepärast võime julgelt ja tänulikult tõdeda: siin me oleme,
siit on hea jätkata!

 

* Kevadel 2007 keeldus Hyvinkää koguduses
külalisjutlustaja naisvaimulikuga koos teenimast. Ehkki külaline oli valmis
taanduma, otsustas lahkuda koguduse naissoost abiõpetaja. Hyvinkää koguduse
nõukogu esimehe palvel alustas politsei uurimist võimaliku soolise
diskrimineerimise kahtlusega. (Tõlkija märkus)

——————————–

Misjonäri (Nairobis) Anssi Simojoki
artikkel ilmus soomekeelses portaalis Pyhäkön Lamppu, Soome Luther-säätiö
teabeleht 3/2007 www.luthersaatio.com/pyhakonlamppu/lamppu_3_07_web.pdf

Anssi Simojoki,

teoloogiadoktor

Tõlkinud 
Illimar Toomet

 

Kommentaar

1986. aastal naiste ordineerimist
vaimulikku ametisse lubades tegi Soome kirikukogu reservatsiooni, millega
tunnustati kõigi naiste ordinatsiooni mittetunnustavate meesvaimulike õigust
kirikus oma tööd jätkata.

Et paljudes kogudustes töötab mitu
vaimulikku ning jumalateenistusi peetakse mitmes kirikuhoones, on töögraafikute
koostamisega seni välditud olukorda, kus naiste ordinatsiooni mittetunnustav
vaimulik peaks naisvaimulikuga ühist jumalateenistust pidama.

Alates käesolevast aastast on mitmes
koguduses taolisest töökorraldusest loobutud. Ehkki Soome võrdõiguslikkuse
seadus jätab sooküsimuse usuliste ühenduste endi otsustada, on naiste
ordinatsiooni pooldajad viidanud kiriku avalik-õiguslikule staatusele, mis
asetab ka vaimulikule avaliku teenistuja kohustused.

Kahjuks ei ole Soome luterlik kirik suutnud
erimeelsusi isekeskis lahendada. Piiskoppide seisukohavõtud on olnud muutlikud
ja vastakad, peapiiskop Jukka Paarma on öelnud, et viimaks lahenevad vaidlused
ilmalikus kohtus. Juhtivate vaimulike peale on esitatud kuriteokaebusi nii
neile alluvate vaimulike soolise võrdõiguslikkuse kui südametunnistusvabaduse
rikkumise pärast.

Soome kiriku 3700 vaimulikust on naisi
umbes 27% (2003). Lääne protestantlikes kirikutes hakati naisi vaimulikuks
ordineerima valdavalt 20. sajandi teisel poolel. Kristlaskonna enamuse
moodustavad õigeusu ja katoliku kirikud ei ole naiste ordinatsiooni teemalist
diskussiooni isegi alustanud.

Illimar Toomet