Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Siim Raie: muinsuskaitsjad ei eelista kiirust ja odavust

29.03.2019 | | Rubriik: Kultuurielu

Siim Raie peab kõnet muinsuskaitseameti möödunud aasta tunnustusüritusel.
Aron Urb

„Inimesed väärtustavad seda, mis neile arusaadav on ja tähendust omab,“ tunnistab muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie Eesti Kirikule antud intervjuus, kus ta tutvustab lähemalt ka äsja riigikogus vastu võetud uut muinsuskaitseseadust.

Kui õige on oletus, et hetkel on Teie olulisemaks tööalaseks teemaks uus muinsuskaitseseadus?
Siim Raie: Uus muinsuskaitseseadus on tõesti olnud pikalt teemaks ja nüüd ka positiivse lahenduse saanud ning riigikogus vastu võetud. Selle jõustumise ajaks on 1. mai 2019, mis annab loetud kuud uuenduste elluviimiseks. Algsed plaanid olid küll optimistlikumad, aga ma olen kindel, et parlamendis toimunud arutelud ja lugemiste vahel tehtud täiendused on seadusele kasuks tulnud ja tegemist on tänase parima teadmisega kultuuripärandi väärtustamiseks.
Seaduste muutmine võetakse ette siis, kui selleks ilmnevad vajadused. Millised on vana, veel hetkel kehtiva muinsuskaitseseaduse suurimad kitsaskohad?
Seaduse muutmise üheks põhiliseks ajendiks oli 2014 tehtud uuring (https://register.muinas.ee/ftp/MKA%20inventeerimine/Eraomandis.uuring.pdf), mis tõi välja olemasoleva süsteemi kitsaskohad ja arenguvajadused. Põhiliseks teemaks kujunes mälestiste omanike kohustuste ja riigi seatavate kitsenduste tasakaalustamine ning süsteemi paindlikkus. Kui võrrelda näiteks 1938. aasta muinasvarade kaitse seadust ja uut, siis muinsuskaitse põhimõtted on ikka jäänud samaks. Muutub see, kuidas selle üle dialoogi peetakse ning kuidas kohustused riigi ja omanike vahel jaotuvad.

Seaduse muutjad kutsusid huvirühmi üles esitama oma ettepanekuid. Kuivõrd ütlesid sõna sekka Eesti kirikuringkonnad?
Nii 2015 kui 2018 toimunud eelnõu kooskõlastusringidel on oma arvamust avaldanud Eesti Kirikute Nõukogu. Kuna meil on EELKga toimiv koostöö nii valitsuskomisjoni kui täiesti igapäevase suhtlemise näol ning aastaid väldanud pühakodade programm andis pidevat sisendit, siis olid paljud teemad juba eeltöö käigus kaetud. Seadusesse sisse kirjutatud paindlikkus ja kohustuste tasakaalustamine saab osaks ka kogudustele ning usun, et see teeb meie koostöö veelgi sujuvamaks.

Mida lahtiseletatult tähendab lubadus, et uus muinsuskaitseseadus tasakaalustab riigi ja mälestiste omanike õigusi ja kohustusi?
See tähendab seda, et tasakaalustatakse nii rahaga kui ka optimaalsema menetlusprotsessiga. Seadusest otseselt tulenevad kulud – mälestisel uuringute tegemine ning muinsuskaitseline järelevalve muutuvad kompenseeritavaks. Riik aitab neid kulusid katta.
Teiseks nõuab praegu kehtiv seadus, et kõikidel puhkudel ja kõikidel mälestise liikidel on loa­menetlused sarnased. Uus seadus toob sisse paindlikkust ennekõike ehitiste vallas. Lihtsamad küsimused on lahendatavad ka lihtsama paberimajanduse ja otsustusprotsessi käigus. Kui on ikka väikese avarii likvideerimine või mõni konkreetne väike ehitustöö, näiteks sarikaotste proteesimine, siis saab seda teha tegevuskava alusel, mille koostab tööde tegija ja ka aruande teeb tema. Sel puhul jääb ära nii uuringute, eritingimuste kui muinsuskaitselise järelevalve nõue. Kui aga on tegemist tervikliku restaureerimisprojektiga, siis läheneme kogu tähelepanu ja ettevaatlikkusega.

Uue seaduse tekstist torkab silma, et senisest selgemini põhjendatakse muinsuskaitseliste piirangute eesmärki. Selgitatakse omanikule, miks teatud piirangud on õigustatud. Kuivõrd keeruline on see ülesanne muinsuskaitsjatele?
Eks see olegi meie põhiülesanne – selgitada ja tuua esile need väärtused, mis peavad säilima. Oleks täitsa rumal nõuda midagi sellepärast, et seadus seda nõuab – inimesed väärtustavad ikka vaid seda, mis neile arusaadav on ja tähendust omab. Ka otsustamise juures on needsamad põhimõtted kasutusel ja see teeb meid vastastikku mõistetavaks.

Vahel kuuldub, nagu ei lubaks muinsuskaitseamet kogudustel omanikena rakendada muinsuskaitsealuses pühakojas kiiremat ja odavamat lahendust. Kuivõrd sageli taolised kaebused jõuavad teieni?
Meie jaoks ei ole küsimus kunagi kiiruses ja odavuses, vaid eesmärgipärasuses – kui valitud lahendus ja materjalid täidavad väärtuste säilitamise eesmärki, siis on nad soositud. Eelistame püsivaid lahendusi ajutistele, sest need on taas hoone säilimisele paremad ja enamasti pikas perspektiivis ka ökonoomsemad. Üldiselt odavat restaureerimist ei ole olemas, küll aga aitab alati kulusid kokku hoida pidev hooldus ja hoolsus.

Aga ikkagi, mida ütleksite koguduse esindajatele, kelle hinnangul tegelevad muinsuskaitseametnikud üksnes piirangute kehtestamisega, mis ei ole kooskõlas terve talupojamõistusega?
Mu meelest on mul päris praktilise meelega kolleegid, kellel on väga arenenud silm ja südametunnistus kultuuripärandi osas. Keerulisemad olukorrad tulebki lahendada restaureerimisala asjatundjaid kaasates. Ka uusehitisi me ju siiski laseme teha ehitajatel. Tänapäeval vajab tervet talupojamõistust kõige enam siiski tellimisoskus. Enamikul meist puuduvad need oskused, mis minu vanavanaisal veel olid olemas endale maja ehitamiseks, küll aga saame kõik olla targad tellijad. Ja lahenduste väljapakkumisel on omaniku seisukoht alati teretulnud.

Kui kultuuriväärtuste kaitse on riigi põhiseaduslik ülesanne ning just muinsuskaitseametil on siin võtmeroll, siis milline osa on kultuuriväärtuste omanikul, näiteks kogudusel, kelle omandiks on muinsuskaitse alla kuuluv kirik?
Omanikul on vähemalt sama suur, kui mitte suurem mõju. Amet on siiski vaid abistavas funktsioonis. Omanik juba ainuüksi asja kasutuses hoidmisega mängib palju mõjukamat rolli. Kui asi pole oluline ja omane omanikule, siis on kõrvalseisjatel raske midagigi ette võtta. Olen kuulnud kriitilisel hetkel ka lauseid „me kirjutame ennast siit välja“ või „saadame teile ümbrikus võtme, siis vaadake ise, mis peale hakkate“, aga kirik on kirik on kirik. Kui te palute ükskõik kellel joonistada kiriku, siis tulemuseks on ikka ja alati miski torniga ehitis, mitte kortermaja. Need hooned sümboliseerivad selle organisatsiooni väärtusi, uskumusi, praktikat – on pühakojad selle sõna igas mõttes. Ja neisse tuleb ka vastava väärikusega suhtuda.

Milliseks hindate muinsuskaitseameti koostööd EELKga?
Ma ütleks, et suhe on töine. Nii hoonete kui ka kunstiväärtuste alal. Kogudused on ühed suurimad kunstimälestiste omanikud. Oluline roll meie vahel on ka töid tegevatel ja neid ettevalmistavatel firmadel ning meistritel. Mu meelest ei ole meil probleeme, mida ei saaks lahendada dialoogiga ning vastastikuse nõustamisega. Ka meie vajame teie nõu paljudes asjades – muinsuskaitse ei sekku liturgilistesse küsimustesse, kuid siiski on meil vaja teada kasvõi kaitstavate esemete igapäevast kasutust, et taas optimaalsed säilitamistingimused koos kokku leppida. Aja kulg on armutu ja parim, mis me teha saame, on pikendada kultuuriväärtuste eluiga.

Muinsuskaitseamet on välja andnud palju kultuuriväärtuste omanikke abistavaid materjale ja korraldanud infopäevi. Ka jätkate?
Terve kevade teeme maakondades uue muinsuskaitseseaduse infopäevi, mis on mõeldud kõigile – nii omanikele, omavalitsustele, tööde tegijatele kui ka pärandihuvilistele. Aasta teises pooles korraldame infopäevi ekstra kogudustele. Märtsis ilmus altarite raamat ning plaanis on ka „Kirikute hooldusraamatu“ uuendamine. Trükimaterjalina ja ka ameti veebis ilmuv „Mälestise omaniku käsiraamat“ uueneb pidevalt.

Millise kirikuga seondub positiivne näide koguduse ja muinsuskaitsjate heast koostööst ja millise pühakojaga seoses vastupidine näide?
Häid näiteid on tegelikult väga palju. Kui tegime viimase viie aasta pühakodade programmi kokkuvõtet, siis kõiki tehtud töid korraga nähes tekkis küll hea tunne, et tegelikult oleme saanud kaasa aidata paljude hoonete korrastamisse, eriti mis puudutab katuseid ja torne.
Ja iga aasta toetuse taotlusi vastu võttes ja hinnates saame jälle aru, kui palju veel teha tuleb. Kõik hea saab teoks tänu inimeste headusele ja hoolele ning pahupool paljastab end ikka siis, kui osapoolte vahel mõni asi läbi rääkimata jääb või tagantjärele korda ajada püütakse. Ma ei hakkaks nimelisi näiteid tooma, aga probleemidega on alati lihtsam tegelda ennetavalt ja kui nad on väikesed.
Liina Raudvassar

Uus muinsuskaitseseadus
20.2.2019 riigikogus vastu võetud uus muinsuskaitseseadus (https://www.riigikogu.ee/download/42144df9-8718-42a7-bfa1-18404508f28f) on senisest erinev ja detailsem. Lihtsustamaks sellega tutvumist oleme välja toonud olulisemad uuendused, muudatused ja erinevused võrreldes seni kehtinud seadusega. Seaduse jõustumise aeg on 1. mai 2019.

Mis on täitsa uus:
• Põhimõtted (§ 3) selgitavad, kuidas me mõistame nüüdisajal muinsuskaitset
• Vaimse kultuuripärandi mõiste (§ 5) defineerimine
• Riikliku kaitse eeldus (§ 10) – uus põhimõte kaitse alla võtmisel, lisanduvad ehitiste väärtusklassid muinsuskaitsealadel. Mälestise liikide kriteeriumid saavad reguleeritud ministri määruses
• Mälestiste liikide definitsioonid (§ 11) seaduses ja liigi kriteeriumid ministri määruses
• Uus mälestise liik – ajalooline looduslik pühapaik (§ 11 (6))
• Arheoloogilise leiukoha kaitse (§ 25) – uus, leebem kaitse liik. Leiukohas kehtib uuringukohustus ja otsinguvahendi kasutamise keeld
• Nõustamine (§ 44) ja hoolduskava andmine ameti poolt (§ 45)
• Uuringute hüvitamine mälestise omanikele (§ 48) – lisandub 1,4 miljonit eurot hüvitisteks
• Kinnismälestise tegevuskava (§ 49) – võimalus teha töid ilma ehitusprojektita, kui tööde keerukus seda võimaldab ja ka ehitusseadustik projekti ei nõua
• Muinsuskaitse eritingimuste andmine ameti poolt (§ 50) – olemasoleva info ja omaniku tellitud uuringute põhjal annab amet muinsuskaitse eritingimused, mis on aluseks projekteerimisel. Eritingimustes määratakse ehitusprojekti staadium, järelevalve vajadus jm nõuded
• Järelevalve kulude hüvitamine omanikule (§ 56)
• Omandireformi käigus tagastatud ehitismälestiste restaureerimise toetamiseks saab kasutada erastamisest laekuvat raha (§ 113), lisandub ca 1 miljon eurot
• Lisanduvad muuseumivaldkonna arendamisega juurde tulevad pädevused (§ 108)

Uuendatud/täiendatud:
• Restaureerimise, konserveerimise ja remondi mõisted (§ 7)
• Kaitsevööndi kehtestamise põhimõtted (§ 14) – kaitsevöönd määratakse, automaatset ei ole olemas
• Täpsustatud kaitse alal võtmise menetlusi (§ 15–20)
• Leevendusi saab teha kõikidel mälestise liikidel ja need määratakse juba mälestiseks tunnistamisel (§ 19). Varasemalt võimalik vaid ajaloo- ja arheoloogiamälestistel
• Ajutise kaitse tähtaeg (§ 23) – kuni 12 kuud
• Otsinguvahendi kasutamine (§ 29) – läbivalt muudetud loakohustust (vahendi kasutamiseks) ning otsingust teavitamist ja aruandlust. Otsinguvahendi kasutamise loa kehtivus pikeneb viie aasta peale. Otsima minejal peab olema maaomaniku nõusolek
• Säilitamiskohustus (§ 33) – läbivalt täpsustatud. Säilitamiskohustuse täitmatajätmist käsitletakse mälestise rikkumisena (§ 34)
• Taastamiskohustus täpsustatud (§ 39)
• Juurdepääs mälestisele (§ 41) – pääs õuemaale valdaja määratud ajal ja korras ning õigus küsida tasu
• Uuringukava, uuringuteatise, -aruande ja hüvitamise regulatsioon (§ 46–48)
• Tööde tegemise loa (§ 52) regulatsiooni on uuendatud
• Mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndis tööde tegemise teatis (§ 59)
• Tööde tegemine vallasmälestisel on läbivalt uuendatud (§ 62–67)
• Pädevustunnistuste ja valdkonnas tegutsemise nõuded (§ 68–73) – läbivalt uuendatud, juriidilise isiku tegevusluba asendub MTR teatisega, vastutava spetsialisti tegevusluba pädevustunnistusega. Pädevustunnistus muutub tähtajaliseks – viis aastat
• Muinsuskaitsealade põhimääruste ümberkujundamine muinsuskaitseala kaitsekordadeks (§ 91) – üleminekuaeg neli aastat
Erinevus varasema seadusega:
• Riigi ja KOVi eelisostuõigust enam ei ole
• Muinsuskaitse usaldusmeeste instituuti enam ei ole
• Kaitsekohustuse teatisi enam ei ole

Samaks jääb:
• Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise ja kooskõlastamise kord (§ 61)

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)