Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Siim Kiisler hindab põvkondade järjepidevust

22.02.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast, Ühiskond

Regionaalminister Siim Kiisler (45) on viie lapse isa, kelle sõnum vabariigi aastapäeva eel kõlab: tahtes teha midagi isamaa hüvanguks, too oma perre üks laps juurde ja loo talle turvaline ning kõlbeline kasvukeskkond. Kui eesti pere on tugev, on seda ka Eesti riik.
Siseministeeriumi koridorid tunduvad pikemad kui Pikk tänav ise, kus valitsushoone paikneb. Ilma teejuhita ei oskaks kindlasti õige töötoani jõuda. Tõsi, seda ei näe ka üldisi turvanõudeid arvestavad sisekorraeeskirjad ette. Lahke ministriabiga läbin koridorilabürindi valutult ning regionaalministri kabineti nahksohvale juhatatult tunnen ennast juba kindlamalt. Seda süvendab minister Kiisler oma vahetu olekuga veelgi. Lasterohke pere isana ning oma ametikohustuste tõttu palju ringi liikuva riigimehena pole suhtlemine talle võõras ega vastumeelne.

Kiislerid on Nõmmel juba viiendat põlve
«Kui vaatan oma sõpruskonnas ringi, siis paljud elavad nii, nagu nende vanemad on elanud. Mis puudutab tõekspidamisi, maailmavaadet, hoiakuid ning suhtumisi,» arutleb Siim Kiisler. Tema meelest on sotsioloogidel õigus, et purunenud peredest sirgunutel on ka endal raske püsisuhet hoida. Kodu- ja peremudelit õpitakse eeskuju najal. Ministri eluhoiakuid on aidanud kujundada vanematekodu. Nüüdseks pealinnaga kokku kasvanud, aga vanemate elanike mälus veel iseseisvas väikelinnas Nõmmel elavad Kiislerid juba viiendat põlve. Vanavanaisa ehitatud majas on minister Kiisleri kodu ka praegu.
«Vanemad olid mul sellised eestiaegsed, kasvatus oli ühemõtteliselt eestimeelne,» räägib Kiisler, kelle lapsepõlvekodus kuulati raadiojaamu Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa, meenutati Pätsi aega ning hellitati igatsust omariikluse taastamisest. Lastele sai maast madalast selgeks okupatsiooni tähendus. Seda ei suutnud kallutada ametlik ideoloogia koolis ega ühiskonnas laiemalt.
Raske oli uskuda punast muinasjuttu helgest kommunismist, kui kodused lood, mille keskel poiss üles kasvas, kõnelesid muud. Tabuteemasid ei olnud. Siim Kiisleri isa rääkis pojale oma läbielamistest Patarei vanglas, Karaganda vangilaagris ja asumisaastatest Siberis. Samuti sellest, kuidas vabadus võideti kätte Vabadussõjas ja omariiklus kinnitas kanda paarikümne napi aastaga.
«Minu vanemad rõhutasid, et tänu kahekümnele iseseisvusaastale, mil eestlastesse süstiti iseteadvust ning usku oma riigi võimalikkusesse, suutsime rahvana vastu pidada. Esimese vabariigi suur õnnestumine tagas rahvale vaimse tervise allesjäämise ka raskemal ajal. Vanemate kinnitusel oli kahekümne iseseisvusaasta puhul tegemist suure õnnistusega,» meenutab Kiisler.
«Ma pidin siis suhteliselt väike olema, kui mu vanemad ütlesid, et kui Eesti saab taas vabaks, too meie hauale lilli. See jäi hästi meelde,» toob Kiisler esile ühe kalli mälupildi. Õnneks elasid Siim Kiisleri vanemad nii kaua, et said näha, kuidas Pika Hermanni torni taas sinimustvalge tõusis.

Suurim rikkus ja kalleim vara
Vanematelt on Siim Kiisler saanud palju sellist, mida oma lastele edasi anda. «Lastekasvatamises on erinevad perioodid. On aeg, mil nad võtavad kriitikat paremini vastu, ja siis selline, mil ollakse märkuste suhtes ülitundlikud,» mõtiskleb Kiisler lapsevanema rollist olla paindlik ning vajadusel reageeriv. Kodust algab kõik, on ta kindel. Samuti selles, et lapse sirgumiseks täisväärtuslikuks, eneseteadlikuks ning elus hakkama saavaks kodanikuks on vajalik vanemate osalus. Kõige tähtsam on olla olemas, leiab ta.
«Nii on ka selle isamaalisusega. Ma ei usu, et seda saab kuidagi kopaga pähe kallata, et rivistad lapsed üles ja pead ideoloogilise loengu. Aga tasa ja targu läbi üksikute lugude, näidete, kogemuste,» mõtleb ta edasi. «Ma olen nendes asjades üsna vanamoeline,» naeratab minister.  
Lapsed on suurim rikkus ja kalleim vara, on Kiisler kindel. Ja mitte üksnes oma pere, vaid kogu riigi seisukohalt. Kahjuks oli ka möödunud aastal loomulik iive Eestis negatiivne. «Muud asjad sõltuvad palju sellest, kui palju meid on. Olen ikka öelnud neile, kes soovivad Eesti heaks midagi konkreetset ära teha, et suurendage oma peret, tooge ilmale lapsi. See on midagi väga konkreetset,» räägib Kiisler, kinnitades, et on oma viie lapse üle väga uhke.
«Jah, ega me pisikesse sõiduautosse enam koos ära mahu ja veekeskusesse minnes ei kiirustata meile perepileti andmisel,» laiutab ta käsi, märkides, et ühiskond tervikuna peab veel kasvama, võtmaks omaks suure pere mudelit.

Inimesed kardavad seda, mida nad ei tea
Oma töö tõttu puutub Tallinna Kaarli kogudusse kuuluv regionaalminister kokku erinevate kirikute ja kogudustega, hoiab silma peal Eesti Kirikute Nõukogu tegemistel ning kohtub kirikujuhtidega. Saadud pildi põhjal väidab ta, et kiriku roll ühiskonnas on kasvanud. «See, et põhiseadusliku sõnastuse järgi pole meil riigikirikut, ei tähenda, et peaksime üksteisest kaarega mööda käima,» arutleb ta.
Liikudes mööda maad näeb ta, et kirikul on autoriteet ja temalt oodatakse sotsiaalsete ning eetiliste küsimuste puhul reageerimist. «Võib-olla on siin väike vastuolu: kirikud soovivad näha ennast rohkem eraldiseisvatena ning ühiskond jälle näeb kirikutes tihti ainult usuga tegelemist. Mina tahaksin küll, et see kasvaks rohkem läbi,» leiab Kiisler. Tal on usku, et aeg annab arutust. Oleme veel üleminekuajal, mil inimeste meelsus pole vanast taagast prii. «Kohati tunnen, et rahvas on allergiline mingite küsimuste vastu,» arutleb ta.
Näitena toob kooli religiooniloo: «Tundub, justkui oleks paljudel raske mõista, et tegemist pole ühe konfessiooni keskse usuõpetusega. Jääb mulje, et selles nähakse tagasiminekut 13. sajandisse. Inimesed kardavad seda, mida nad ei tea. Ei anta aru, et just teadmised, mis selles aines jagatakse, teevad vabaks, mitte ei ahista. Samuti et religioon pole maailmast kuhugi kadunud, vastupidi,» muutub Kiisler juba päris ärritunuks.
Teine ministrit häiriv näide puudutab Tallinna Niguliste kirikut: «Mulle jääb täiesti arusaamatuks, kuidas saab selle objekti puhul kerkida küsimus omandisuhtest. Kas tõesti keegi kahtleb, et sada aastat tagasi polnud see kirik? See, et vahepeal on igasugused röövlid üle maa käinud, pommitades, põletades ja natsionaliseerides, ei peaks sisuliselt midagi tähendama,» kehitab ta õlgu. Siim Kiisler pole veel kuulnud, et kirik oleks keeldunud katuse alla heatasemelise kunsti lubamisest. Seetõttu võiks ka Niguliste puhul toimida skeem, kus pühakojas peetakse nii jumalateenistusi kui kontserte.
Paigas pole skaala, kuhu väärtushinnangud, nii üldrahvalikud kui isiklikud, asetada. Kultuuritausta teeneks hindab minister seda, et meie inimesed on ikkagi pigemw usklikud, kes aktsepteerivad tegevusjuhisena kümmet käsku. Mis siis, et enamasti alateadlikult.
Liina Raudvassar

Siim Kiisler hindab hetki pere keskel. Koduaias Nõmmel koos abikaasa Merly ning laste Taavi Kalle, Heikki Reinu, Mati Kalevi, Mari Helmi ja pesamuna Arti Taneliga.  Foto: Daisy LappardSiim Kiisler
Sündinud 6. novembril 1965.
1984 lõpetas Tallinna tehnikaülikooli.
2003–2007 X riigikogu liige.
2007–2008 majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi abiminister.
2008. aastast regionaalminister.
Abielus Merly Kiisleriga.
Lapsed: Taavi Kalle (16), Heiki Rein (14), Mati Kalev (8), Mari Helmi (5) ja
Arti Tanel, kes on sündinud novembris 2009.

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)