Sihikindlusest ja konkurentsist kirikus

Suvi on tore aastaaeg. Pärast pikka ja külma talve tahame nautida sooja ning päikesepaistet. Tahame olla vabamad, pühendada rohkem aega endale ja oma lähedastele. Suvi pakub ka hea võimaluse mitmesugusteks kultuuri- ja meelelahutuslikeks üritusteks. Kontsertidel ja festivalidel käivad tuhanded inimesed. Paljud üritused toimuvad ka kirikutes ja on hea, et inimesed koos käivad, end ühise perena tunnevad, paremate mõtete ning uue energiaga laadida võivad.

Aga suvel toimub ka palju spordivõistlusi. Rahvas tuleb imetlema oma lemmikute esinemist. Ta elab neile kaasa, rõõmustab nende headest tulemustest või pettub mõne tippsportlase kehvas esinemises. Just kuulsused on paljudele noortele eeskujuks ning innustavad ka neid spordiga tegelema. Meil on põhjust rõõmustada, et meie sportlased on suurvõistlustel vägagi silmapaistvalt esinenud.

Sportlaste innukus ja sihikindlus esikohale pürgimisel on mõju avaldanud ka apostel Paulusele. Küllap on ka nn tugitoolisportlastele silma hakanud, millise peaaegu üliinimliku pingutusega on üks sportlane end jooksurajal teistest lahti rebinud ning esimesena finišijoone ületanud.

Apostel ei häbene sportlasi kristlastele eeskujuks seada. Ta hindab nende kasinust ja sihikindlust, nende tahet võistlustel hästi esineda ja kõigest jõust võidu poole pürgida. Samas teeb aga apostel selget vahet selles, mida üks või teine pool saavutada püüab. Sportlaste kohta ta ütleb: «…nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut.» (1Kr 9:25)

Kirjas filiplastele samast asjast rääkides ütleb apostel: «Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva peale, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.» Jumala kutsumise ülev võiduhind Kristuses Jeesuses on see, mille poole püüab apostel ja mille poole püüdlemisele innustab ta kõiki kristlasi.

Spordist rääkides tuleb meil ka konkurentsist rääkida. Konkurents näib olevat igal pool, kuhu me vaatame. Olla esimene, teisest parem, rikkam, ka haritum, intelligentsem, vaimukam ja siis muidugi vastavalt sellele ka kuulus ja austatud! Paljud sportlased on saanud oma austajate ebajumalateks. Kuid just selle eest tahab apostel kristlasi hoiatada.

Aga teiselt poolt asjale lähenedes ei saa me konkurentsist ka päris mööda minna. Kui see konkurentsi pisik inimeses sees on, siis tuleb seda kuidagi kiriku heaks ära kasutada. Maailmalaste toimetamiste sihikindlust on ka Jeesus ära märkinud. Tuntud on tähendamissõnad kavalast majapidajast: «Sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed!»

Nõnda võime öelda, et Jeesus ei kiida vaga näoga, käed rüpes istumist, vaid ootab omadelt aktiivset tegutsemist, aga see eeldab püsivat, reeglipärast palveelu, sõnast ja sakramendist jõu ammutamist.

Kaasaegses ühiskonnas, kus hea elu näib olevat ainsaks sihiks, mille poole püüda, ei ole kirikusse kuulumine eriti populaarne. Õpetajadki tunnevad end rohkem tippjuhtide kui hingekarjastena. Konkurentsi hirmu neil ei ole, sest kiriku põhikirja paragrahv 48 ütleb: «Kogudusel on ainult üks koguduse õpetaja.»

Aga see «ainult üks» annab õpetajale nii võimaluse segamatult oma tööd teha kui ka mängida kirikuvürsti, kes ei tunnista teiste seisukohti ega kriitikat. Evangeelses luterlikus kirikus võiksime nende asjade peale rohkem mõelda ning usupuhastajad eeskujuks võtta. Kindlasti mõjub kirikule hästi see, kui ta liikmete usk oleks tegev armastuse kaudu, nad ei tüdiks tehes head, olles nõnda eeskujuks nendele, kes Kristust ei tunne.

Sääraseks tegevuseks soovin kõigile kiriku töötegijaile jõudu ja Jumala õnnistust. Ärgem olgem vähem sihikindlad, kui on sportlased! Pidagem meeles, et meie siht, taevase kutsumise võiduhind, on palju ülevam ning väärtuslikum kui kõik maised võidupärjad.

Kuno Pajula,

peapiiskop emeeritus