Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Seto etümoloogiast 3. osa

01.02.2012 | | Rubriik: Järjejutt


3.
Aus oleks, et setoks kutsuksid meid ka sugulased suur­eestlased, mitte ei ajaks liialt kangekaelselt taga «setu» kirjapilti, mis midagi ei tähenda ja mis saja aasta jooksul tõesti teenimatult halvustava tähenduse on saanud. Kuid poliitikas  ei sobi ega tohiks kasutada ei ühte ega teist nimekuju. Ei setul ega setol ole oma kodakondsust, oma passi ega muid riikluse tunnuseid. Poliitikud ei teeks endale häbi, kui nad riikluslikus ja poliitilises kontekstis meid Petserimaa eestlasteks kutsuksid.
Olen täiesti ühte meelt folklorist Ingrid Rüütliga, kellele hakkab vastu mõne võrukese või setu mõte taotleda tunnustust omaette keeltena-rahvastena. «See on absurdne, sellist separatsiooni ei saa kindlasti toetada,» leiab Rüütel (Maaleht 18. nov 2010).
Kui Kreutzwald tsaaririigis, kuhu niihästi Eestimaa kui Liivimaa kubermang kuulus, tsaar Nikolai I aegu Pihkvamaal eestlasi küsitles, siis nüüd on nonde juurtest sündinud mõni, kes oma kännu ära salgab. See, et ka minus võib olla soome-ugri verd nii liivlaste kui Pihkvamaa eestlaste ja võib-olla slaavlastegi kaudu, ei lahterda mind siiski mingisse teise või kolmandasse rahvusse, eriti sõrmest välja imetud rahvusse!
Seto on omapärane nimi nii Eesti kui maailma kaardil, kuid ta ei ole mingi isevärki eraldiseisev rahvas. Ammugi mitte rahvus!
Niikaua, kuni mingid kindlad tõendid seto-sõna sünnist siinset seto-etümoloogia versiooni ümber ei lükka, võiksime eelöeldusse tõsise tähelepanuga suhtuda.
(Lõpp.)
Ilmar Vananurm

«Kauges minevikus tungisid tihti meile kallale vaenlased. Sõdu oli nii palju, et neid on raske üleski lugeda. Ürikud kõnelevad, et oli aegu, kui iga viiekümne aasta järel käisid üle me maa sõjad. Kallaletungijateks olid rootslased, leedulased, poolakad ning kõige hirmsamateks vaenlasteks olid Liivi ordu rüütlid. Ordu keskuseks oli Venden, nüüdne Cēsis Lätimaal. Kolme sajandi jooksul laastasid nad meie maad.
Ja võitlesid surmapõlgavalt meie põldudel julma vaenlase vastu Irboska, Mitkovitsa, Lukino, Senno, Petškovska ja teiste külade mehed. Pärast lahingut maeti kangelased lahinguväljale kiviristide alla. Kogu me Petserimaa on täis surnuaedu. Paistab, et mitte ilmaasjata ei nimeta arheoloogid meie kanti heitluste maaks, suureks sõjahauaks. Ja harva on leida sellist maad nagu meie oma, mis nii paksult immutatud inimverega.»
(Mihhail Lašin, kogumikust «Petšory-porubežnyi krai Rossii»  (Petseri – Venemaa piiriveerne kant). Petšory, 2005, lk 47.)

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)