Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud

06.02.2008 | | Rubriik: Jutlus

Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Ärgu kiusatav öelgu: «Jumal kiusab mind!» Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma. Ärge eksige, mu armsad vennad! Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.
Jk 1:12–18

Üheks suuremaks väljakutseks ja proovikiviks me sõnadele, tegudele ning mõtetele on nende läbikatsumine. Me kasutame igapäevaseski elus ehete puhul mõisteid hõbeda- või kullaproov, et hinnata nende ehedust ja väärtust. Jakobus keskendubki oma kirjas kristlase kohustusele ja vastutusele, et teadvustada oma nõrkust ja langemisohtu. Sarnaselt Paulusele kasutab ta selleks sobivat vaidluskõnet ehk diatriibi.
Läbikatsumine võib olla nõnda raske ja pikaajaline, et Jakobus kasutab siin võrdlust Jeesuse mäejutluses tuntud õndsakskiitmistega: «Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.»
Kas on me päevades ja aastates nii palju väärtuslikku maaki, mis puhastamisel lööb särama ja on kallihinnaline nii meile kui Kristusele? Kas on meil sama palju südikust võidelda kiusatusega, et võita elupärga, nagu oli senaator Marcus Porcius Catol, kes ei lõpetanud ühtegi oma sõnavõttu lauseta: «Ceterum censeo Carthaginem esse delendam!» («Muide, arvan et Kartaago tuleb hävitada!»), sest just see oli Roomale suurimaks ohuks.
Vastu panemine, kiusatusega võitlemine ei too iseenesest lunastust ja igavest elu, kuid on hea and ja õnnistus ülevalt. Jumala tõotus ja armastus kingib meile igavese elu. Usu säilitamine on rõõmus sündmus ja tegu ning toetab ligimesigi kinni hoidma «uuest inimesest», kelle Jumal on uuesti sünnitanud ristimises.
Sõna «kiusatus» on meil aja jooksul saanud üsna kitsa tähenduse, nii et vaevalt enam mõtleme algsele, mis tähendas proovilepanekut ja kurja ning ülekohtuga vastastikku seismist, kus on oht loobuda Jumalast. Nõutust, teadmatust ja ennast petta laskmist oleme kõik vähem või rohkem oma nahal tundnud. Valvsus ja vastupidamine toob elu, kuid alla-andmine surmab viimsegi lootuse.
Teatud sündmused me elus näivad korduvat ning ikka ja jälle tuletavad meelde, et me pole täiuslikud ning kannatame ise ja põhjustame kannatusi teistele. Oma kannatamatuse ja inimliku kavalusega leiame süüd kõikjalt mujalt peale enda. Paastuaja algus kutsubki üles pöörduma ning tunnistama oma ebatäiuslikkust ja hoidma kinni Valguse Isast. Headus ja kurjus, vastupidamine ja allaandmine on inimese elusaks olemises nii keskne teema, et puutume nendega kokku iga päev enda ja oma kaaslaste juures. Meie valikutesse ja tegudesse on kätketud mõlemad teed, mis viivad kas õnnistusse või surma.
Üks lühipoeem jutustab rotist, kes küsis kord ööliblikalt: «Miks ööliblikad lendavad küünlavalgusesse ja riskivad enda põletamisega?» Ööliblikas vastas: «Elame kivinenud harjumuste igavlevas ajas; ilu ja elevuse järele tuli meid ajas; jah teame, et surma toob me liiglähedane sõprus; parem õnnelik hetk ja surra ilus, kui elada pikalt igavas elus.»
Kas pole siia peidetud me endi küündimatus, mõistmatus ja viitsimatus keskenduda sellele, kes kutsub ja loob meile elu ning on kõige elusamaks olemise aluseks. Eks ole ka Jumala tõotuste mõistmine ja igavese elu ettekujutamine praegu vaid kauge kuma, sest me oleme vaesed nägemaks jumala ilu. Kui kaugele me saame lükata oma piirid ja kui iseseisvad ja loovad me ikkagi oleme? Kui oskame näha asjade loomust ja nende tagajärgi, teeksime vahet ka heal ja halval.
Olen tihti mõelnud inimesest kui laevast, mis vajab aeg-ajalt veest kuivdokki tõstmist, välja oma liikumise ja elamise elemendist, et puhastada sellest, mis lainetel sõites külge jääb ja kasvab. See on sügavamal me silmaga nähtavast piirist, kuid takistab edasiminemist.
«Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse. Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse.» (Ps 66: 10, 12)
Kuid «külluseni» on veel pikk tee. Ometi pole me sel teel üksi, sest Kristus teeb tugevaks me kondid ja luud. Tema annab sitkust me soontele ja lihastele vastu pidada, nii otseses kui piltlikus mõttes, sest ta elab meie sees. Nii nagu Jumal loob kõik sõna läbi, kanname endas Kristuse sõna läbi heade annete ja täiusliku annetuse vilja. Alati, kui armulaual kuuleme seadmissõnu, teame, et ta on ihus ja veres kõigiti läbi katsutud ja saanud meile elu andjaks. Kristus on see Elukroon või Võidupärg, ja inimese vastus on ilusasti kokku võetud laulu- ja palveraamatu esimesse laulu «Au, kiitus olgu igavest».

Arho Tuhkru,
E.E.L.K. Toronto Peetri koguduse abiõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)