Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Sest meil pole siin jäädavat linna …

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat. Mingem siis tema juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust. Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast. Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja. Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel! Hb 13:12–16
  Sel pühapäeval tähistame üht armastatud pidupäeva – emadepäeva! Mõtleme neile, kes on meile elu andnud ja meie eest hoolitsenud. Iga uus elu on ju suur ime. Kui Uues Testamendis kõneldakse Jumala armastusest, siis kreeka keeles kasutatakse selleks sõna „agape“, mille kõige lähemaks vasteks on peetud ema ennastohverdavat armastust oma lapse vastu. Jeesuse suure reede kannatusi on vahel võrreldud last ilmale toova ema sünnitusvaludega: ema on valmis taluma valu, et laps võiks ilmale tulla ja elada, Jeesus kannatas ja oli valmis surema, et võiksime tema läbi igavese elu pärida.

Lugesin kord järgmise loo.

Kaks beebit emaüsas.

Üks küsib teiselt: „Kas sa usud elu pärast sünnitust?“ 

Teine vastab: „Aga muidugi. Peale sünnitust peab midagi olema. Võib-olla me oleme praegu siin selleks, et valmistada endid ette  selleks, mis me hiljem oleme.“

„Ei usu,“ ütleb esimene. „Peale sündi pole elu. Milline elu see oleks?“ Teine vastab: „Ma ei tea, kuid seal on kindlasti rohkem valgust kui siin. Võib-olla me jalutame oma jalgadel ja sööme oma suuga. Võib-olla on meil muid meeli, mille olemasolu me veel ei mõista.“

Esimene sõnab: „See on absurdne. Kõndimine on võimatu. Ja süüa oma suuga? Naeruväärne! Nabanöör varustab meid toitainete ja kõige muuga, mida vajame. Aga nabanöör on ju lühike. Seega elu peale sündi tuleb loogiliselt välistada.“

Teine jääb endale kindlaks: „Noh, mina arvan, et seal on midagi ja võib-olla on see teistsugune kui siin. Ja võib-olla me ei vaja seda füüsilist nabanööri enam.“

Esimene vastab: „Ah, ei usu. Ja lisaks, kui seal on elu, siis miks ei ole keegi sealt kunagi tagasi tulnud? Sündimine on elu lõpp, ja peale sündimist ei ole midagi muud kui pimedus, vaikus ja unustus. See ei vii meid kuhugi.“

„Noh, ma ei tea,“ ütleb teine, „kuid kindlasti kohtume emaga ja ta hoolitseb meie eest.“

Esimene vastab: „Ema!? Sa tegelikult usud, et ema on olemas? See on naeruväärne. Kui ema on olemas, siis kus on ta praegu?“

Teine vastab: „Ta on kõikjal meie ümber. Me oleme temast ümbritsetud. Me oleme tema. Me elame temas. Ilma temata ei oleks ega saaks seda maailma eksisteerida.“

Esimene lisab: „Noh, mina ei näe teda, seega on loogiline, et teda ei ole olemas.“

Mille peale teine lausub: „Mõnikord, kui sa oled vaikuses ja keskendud ja tõeliselt kuulatad, võid tajuda tema kohalolekut ja kuulda tema armastavat häält ülaltpoolt hüüdmas meid.“

Tänases jutlusetekstis on lause: Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast. Milline see tulev linn täpselt on, ega me keegi oska seda lähemalt kirjeldada, kuid nii nagu laps peab emaüsast omal ajal lahkuma, nii on ka meie maise eluga. 

Kahel korral nimetatakse teksti lõpuosas ohvri toomist. Mida on meil Jumalale ohvriks tuua? Kord palus laps isalt viis eurot. Isa küsis, mille jaoks tal seda vaja on. Laps vastas: „Et sulle sünnipäevakingitust osta.“ Eks see maine, mida me mõtleme Jumalale ohvriks tuua, on tegelikult ju niigi Jumala oma. Aga tänulikkus on siiski midagi sellist, mida saame omal algatusel pakkuda ning see valmistab rõõmu. 

Meile kirjutatakse „huulte viljast“. Igal sõnal on kaal. Sõnadega võib haiget teha ning hävitada, kuid sõnadega on võimalik ka julgustada ning elule kõrgemaid sihte seada. Kui sõnadele lisada meloodia, saab sellest laul. Milline rikkalik varasalv on vaimulik laulupärand! Paljudele on just emad ja vanaemad õpetanud mõne armsa õhtulaulu ja söögilaulu, mis on jäänud meid saatma terveks eluks. Mäletan oma teadliku elu algusest laulusalmi: 

„Mind tiiva alla võta, oh Jeesus, hästi kata Su kanapojukest. 

Kui kuri tahab neelda, siis lase inglid keelda: mu laps sa jäta rahule!“ 

Kui hea ja turvaline oli selle salmi järel õhtul magama uinuda.

Lisaks huulte viljale on tänases tekstis haaratud kaasa ka elu praktiline pool – teha head ja pidada osadust. 

Rita Puidet kirjutas mulle aprilli alguses:„Loodan väga, et Sulle meeldiks kirjutada jutlust emadepäevaks. Kirjakoht on Hb 13:12–16. Emadki teevad ikka head, vähemalt sageli.“ Olen temaga täiesti nõus – emad teevad ikka head! Lugesin kord, et emad on nagu nööbid, mis peret koos hoiavad. 

Õnnistust, tervist ja rõõmu kõigile emadele ning olgu meil ka neid vaikuse ja keskendumise hetki, mil võiksime kuulda ülalt kostvat armastavat häält meid hüüdmas. Aamen.

 

 

 

 

Rene Reinsoo, 

Kihelkonna koguduse õpetaja