Sest imet teha on lastel luba …
/ Autor: Mårten Andersson / Rubriik: Portreelood / Number: 8. juuni 2016 Nr 26 /
Ellen Niidu surmateate saabudes muutus maailm kohe vaiksemaks ja hallimaks. Nagu ta ise ütles, kui tema abikaasa Jaan Kross suri: kurb on! Praegu saame meie kõik, nii Elleni pere, sõbrad kui ka lugejad samamoodi öelda: kurb on.
Elleni sünninimi oli Ellen Hiob. Ta oli tüdruk, kes käis mööda Tõnismäe küngast, vaatas torne, kõrget Toompead, kõike seda imelist, mida kodulinn tähendas. Vaatas ja pani tähele. Sõjast purustatud linnas oli ta nende noorte seas, kes pommitatud majadest kanderaamiga telliseid välja tõid, et tänavad saaksid jälle kasutuskõlblikuks.
Ellen oli hoopis teistsugune kui teised luuletajad. Mitte elevandiluutornis istuv eleegiline eluvõõras sulepeanärija. Ta teadis, mis elu on: suur seiklus!
Sama rahuliku olekuga vaatas ta elu erinevaid külgi. Elas kaasa. Sai aru, eelkõige lapsi mõistis ta suurepäraselt. Igasugune nunnutamine oli talle võõras. Lapsed olid omamoodi isikud, kes maailma uudishimuga vaatasid. Milline oli see maailm?
Suur võileib ootab sööjat,
nael vasaraga lööjat,
piim klaasis ootab joojat,
laps õues tuppa toojat.
Lugedes «Suurt maalritööd» on kohe selge, et maailm oli hall ja üksluine, enne kui pintslimees asus värve segama ja muutis kõik suurepäraseks. Maailmas pidi olema nii valget, kollast kui kuldset – ja veidi ruuget ka.
Pintslimees-looja ise lõi täiusliku maailma, kus nii lastel kui suurtel oleks hea elada.
Ellen mõtles teiste peale. Näiteks jäätise söömisega liialdanud nukk hakkas köhima (ei pea liiga palju jäätist sööma). Ka Krõllil valutas hammas, sest ta oli söönud liiga palju kommi ja pidi hambaarsti juure minema (ei pea sööma liiga palju kommi). Ja aabitsakukk, olles läbi aegade igavlenud raamatu lehekülgedel, tahtis hoopistükkis laulda ja suvepuhkust pidada.
Aabitsast üle
on kasvanud Jukk.
Tarbetud talle
on aabits ja kukk.
Kevad on käes
ja õhk on kui samet,
kukele passib nüüd
laulikuamet.
Suurte, ennast tähtsaks pidavate inimestega on vahel raske harjuda. Näiteks kuningaga, kes tegelikult tahtis lapse juure kolida, aga vaevles ja kõhkles:
Kuid kuhu ma krooni võiks panna siis,
kui mul uni peaks tulema äkki?
Eks varna – nagu isal on panna viis
oma kaabu ja läkiläki.
Kuhu võime seal õukonna jätta me?
oli kuninga järgmine nõue.
Laps vastu: Ei sellest jää hätta me!
Õukonna jätame õue.
Suurtele inimestele sai ka kirjutatud suurepäraseid asju.
Väsida, peatuda,
istuda kivile, kännule,
vaadata kõrvalt
teeliste rutule, rännule.
Märgata allikat
maaüsast voolamas üha,
näha – on vett veel,
mis selge puhas ja püha.
Uskuda lätet
kesk tulvavee vahtu ja melu.
Arutus hetkes
uskuda igavest elu.
Mårten Andersson
Ahvenamaalt
