Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Seoseid ei teki, kui algteksti ei tunne

22.01.2020 | | Rubriik: Ühiskond

Noortele tuleks koolis anda võimalus laiemale silmaringile. Liina Raudvassar

Lugesin ajalehest austatud koolimehe ja vaimuliku Helmut Mõtsniku surmast. Aastaid tundis ta muret kooli usuõpetuse pärast. Uue õppeaasta algul küsis ajalehes lootusrikkalt, kas haridusjuhid teevad midagigi usuõpetuse kordapanemiseks Eesti koolides. Ja imestas „Kas tõesti ei teata, et see on kõiki muid reaalteaduslikke õppeaineid integreeriv õpetus?“
Nüüd on ta läinud, ent tema südamevalus esitatud küsimus jääb, sest „moodsa“ tagaajamine käib ka ideede vallas. Tsiteerin üle maailma tuntud teadlast Nassim Nicholas Talebit, kelle „Juhuse narre“ äsja lugesin. „Iidne mõte on väärikam värskete suleharjutuste labasusest. Kui mingi idee on nii pikka aega ja läbi nii paljude tsüklite elus püsinud, siis on see märk tema suhtelisest kohasusest. Müra on temast välja filtreeritud.“

Meie moodsas koolis pole usuõpetusel kohta
Paljudes riikides, sh Soomes on usuõpetus õppekava loomulik osa. Haridus- ja teadusministeeriumist pärit ametlikel andmetel oli meil 2016/2017. õppeaastal usu- või usundiõpetus 534 üldhariduskoolist (sh erakoolid) vaid 73 kooli tunniplaanis. Kui Nõukogude okupatsiooni ajal oli usk ja usuõpetus keelatud ja karistatud, siis nüüd on usuõpetus küll lubatud, aga vabatahtlikult kõrvale heidetud.

Üldlevinud väärkäsitlus
Usk ei ole ainult väga isiklik ja tundeelu puudutav. Uku Masingu järgi on igas inimelu vallas võimalik eraldada suhteliselt iseseisvad valdkonnad: teadmised mingist asjast või protsessist, nende kogemine vahetu läbielamisena ja vastavalt sobiv käitumine.
Usu puhul tähendab läbielamine ja kogemine uskumist. See on tõepoolest igaühe südame asi. Miks me aga pigistame silmad kinni kahe ülejäänud osa suhtes? Miks arvame, et inimkonna kogutud teadmised on ülearused ja igaühe enda asi?
Et me elame kristlikus kultuuris, siis on ka tee, mida mööda on meie esivanemad käinud, meiegi jaoks kõige otsem. Kõike ei saa ise kogeda ja läbi katsuda. Peame usaldama teiste kogemust lihtsalt sellepärast, et meie elu on nii lühike. Oleme mitu inimpõlve elanud ilma Jumalata. Kodus me teda enamasti ei kohta. Kui kooliski ei õpetata, siis kust peaksid tulema teadmised ja käitumisoskused?

Südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus
Mis on valikuvabaduse esimene tingimus? Kas mitte teadmine, et on olemas erinevad teooriad, arusaamad ja kogemused ning meil on vabadus valida nende vahel?
Usuõpetus hääletati õppekavast välja 27. jaanuaril 1999 põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise teisel lugemisel. Väljas on see tänini. Haridusminister Mailis Reps selgitas ühes usutluses, et meie põhiseaduse paragrahvi 40 järgi on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
„Just seesama paragrahv ei lubagi haridusministeeriumil kehtestada koolides kohustuslikku ühe konfessiooni põhist usuõpetust. Seda võivad õppida nende perekondade lapsed, kes seda soovivad käia just kristlikes koolides või pühapäevakoolis.“ (Õhtuleht 21. dets. 2017) Huvitav, kuidas põhiseadus lubas 1923. aastal rahvaküsitluse tulemusena usuõpetuse koolide õppekavasse jätta?
Samas usutluses tunnistas minister, et noortele tuleks anda võimalus laiemale silmaringile, sest usuõpetuse puudumine jätab haridusse suure ja olulise lünga. Anu Lamp tõi kord järgmise näite (Kirik & Teoloogia 13. veebruar 2015):
„Tegelesime lavakunstikooli 27. lennu üliõpilastega kolmanda kursuse sügissemestril Vana Testamendi lugudega. Et korvata hariduse lünki, et laduda nurgakive, millelt minna edasi kirjanduse ja kunsti juurde. Me ei tunne algtekste ja nii ei teki seoseid. Suurtes kunstimuuseumides käies, kus saalide kaupa on piibli süžeedel põhinevaid maale, mis puuduliku hariduse tõttu jäävad vaataja jaoks justkui salakoodiga suletuks, saab sellest koolihariduse vajakajäämisest eriti selgelt aru. Inimene kõnnib lihtsalt saalid läbi, adudes, et ta on väljajäätu. Et – Mihhail Tšehhovi sõnutsi – õppida lugema psühholoogilist žesti maalikunstis.
Samasugune väljajäätuse tunne tekib Maria Underi mõningate ballaadide puhul. Tekst on suurepärane, riimide leidlikkus ja sõnastuse rikkus samuti, aga teksti aluseks olnud piiblilugu tundmata ei ole võimalik Underi tõlgendust, piibliloo edasiarendust mõista.“

Esoteerika vohamine
Peapiiskop Urmas Viilma arvates ajab usuõpetuse puudumine inimesed esoteerika rüppe (err.ee. 13.11.2018). Usuõpetuse vastu seisjate esimene väide on, et see jäägu kodu ja vanemate hooleks. Seejuures ei arvestata, et keskmises Eesti kodus on nii vanemad kui vanavanemad usuküsimustes kirjaoskamatud.
Peapiiskopi arvates on eestimaalaste usuline ebamäärasus rahvatervise ja isegi riikliku julgeoleku küsimus. „Üks tahk sellest on elanikkonna ennastkahjustav käitumine imeravijate ja sensitiivide eelistamisel arstiabile. Teine tahk on inimeste käitumine suurte kriiside või õnnetuste saabudes.“
Eestis ametlikult rõhutatud religioonialane neutraalsus tähendab praktikas seda, et inimesed on jäetud juhendamiseta ja omapäi. Selle üheks viljaks on ühtlase usualase hariduse puudumine.

Loodusteaduslik vs. vaimne seisukoht
Kirjanik Mari Saadi arvates peaks kooliharidus olema enam vaimsusele suunatud. Lapsi peaks harjutama teadmisega, et meie materiaalse maailma taga võib olla sama reaalne teine maailm, mitte aga tühjus. Meelte ja katseaparaatidega seda tajuda ei saa, seepärast tegelebki teadus asjadega, mida saab mõõta ja katsete teel kontrollida.
„Jumal, vaimne maailm, inimese hing – kõigi nende olemasolu materiaalse maailma alusena ja põhjusena – säärane käsitlus peaks seisma meie haridussüsteemis kõrvuti ja võrdväärsena loodusteadusliku ainekäsitlusega, niisama kohustusliku osana haridusest,“ kirjutab ta.

Omaenda „vana hea“
Vanalinna hariduskolleegiumis läbib kõiki vanuseastmeid kristliku kasvatuse programm, mille põhiülesandeks on iseloomu vooruspõhine kasvatamine ja südametunnistuse kujundamine. Selle järgi on algklassides iganädalane usuõpetuse tund, mis põhikoolis on integreeritud klassijuhataja ning inimeseõpetuse tundidesse. Gümnaasiumis on see religiooniõpetuse, moraaliteoloogia ja perekonnaõpetuse kursuste osa. Samas on see tugevalt seotud ka muusika- ja kunstiprogrammiga, mille kaudu õpitakse tundma kristliku kultuuripärandi rikkust. Suuremaid pühi tähistab koolipere kirikuteenistustega.
Miks me otsime mööda maailma laiali pillatud „moodsat“ ega võta eeskujuks omaenda „vana head“?
Maie Tuulik

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)