Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Senikaua, kui on otsijaid, ei rohtu ka kiriku rada

08.06.2010 | | Rubriik: Kirikuelu, Kultuurielu, Temaatiline

Mari ja Peeter Paenurm koos tütrega laulupeol. ErakoguSeekordse vaimuliku laulupeo aegu on mul üks väike ja väga isiklik tähtpäev, just seesugune, mille valgel saad ka oma elule mõne mõtte ja värvi juurde lisada ning mis annab võimaluse hinnanguteks.
Kakskümmend aastat tagasi olin toonase Viljandi Kultuurikooli viimase kursuse õppija, kui minuni jõudis suve hakul küsimus, kas ma võiksin konfereerida Viljandis toimuvat vaimulikku laulupidu. Puhttehniliselt ei võinud see ju kuigi keeruline olla. Jah-sõna peale läks koorem natuke raskemaks, sest tuli leida enda kõrvale ka noormees, et siis paaris teadustada ja vahetekste lugeda. Ja nood vahetekstid tuli ka ise leida ja kokku panna.
Võtsin kaasa Jaanuse, kellega mõnes diplomilavastuses koos olime mänginud ja kes, kui kasutada minu vanavanaema mahlakat kõnepruuki, osutus päris «soonuks», sest unustas pidevalt ära oma teksti ja sissetulemise, nii et tema ribid said mitmel korral minu küünarnukki tunda.
Aga seda vist peale meie suurt keegi tänaseni ei tea. Silmad, kõrvad ja südamed olid kõrgemale seatud.
Ma mäletan rahva vaimustust ühisest laulmisest ja mäletan päris hulga rõõmupisaraid. Tookord me küsisime koos Kristjan Jaaguga:
…kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
 igavikku omale otsida?
Kuidagi aegumatu, kas pole? Aga täna teise varjundiga…
Siis oli aasta 1990. Ei olnud Eesti Vabariiki. Ja mind ristiti alles mõned kuud hiljem.
Ma ei mäleta midagi toonasest repertuaarist, küll aga seda, kuidas nõukogudeaegsete olude kiuste oli enamik naistest ikka rahvariideseeliku selga saanud, selle pidulikult puhevile ajanud ja kaelaristid kaela pannud…  
See vahepealne aeg tookordse ja praeguse vahel on olnud kui üks särav viiv, nii kirju ja tüüne.
Kui ma näen su taevast,
su sõrmede tööd,
kuud ja tähti,
mis sa oled rajanud,
siis mis on inimene,
et sa tema peale mõtled,
ja inimesepoeg,
et sa tema eest hoolitsed?
Nii on küsinud Laulik ja tema mõtte on üles korjanud ja viisi seadnud Evelin Kõrvits. Seda küsimust on juba sadu korda proovides küsitud ja nüüd Tartus laulukaare all teevad seda tuhanded. See küsimine on lootusrikas. Ja seni, kui on otsijaid, ei rohtu ka kiriku rada.
Mari Paenurm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)