Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sendid korjanduskotis

11.05.2010 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Täna selgub, kas Euroopa Komisjon teeb soovituse Eesti võtmiseks järgmise aasta 1. jaanuarist eurotsooni või mitte. Lõplik otsus krooni käibele jäämise üle langeb juulis Euroopa rahandusministrite nõupidamisel. Juba on otsustatud, et 1. juulist peavad kõik hinnad olema hinnasiltidel märgitud kroonides ja eurodes, et harjutada inimesi uues vääringus arveldamisega. Kirikus ei ole me eurole üleminekust palju kõnelnud. Äsja möödus kogudustes eelarvete vastuvõtmise periood ning kinnitati eelmise aasta eelarve täitmise aruanded. Mulle pole ühegi koguduse protokollist silma jäänud tõdemust, et tõenäoliselt on 2010. aastal viimased kroonieelarved. Kas pole eurole üleminek veel piisavalt aktuaalne või on see teema kogudustele liialt kauge?
Mida tähendab euro kasutuselevõtt kogudustele? See küsimus seisab koguduste nõukogude ees, sest kirikuseadustiku kohaselt kehtestab koguduseliikme maksud ja nende määrad just nõukogu. Seal, kus liikmemaksu alammäär on kehtestatud kindla summana kroonides, tuleb otsused ümber sõnastada. Kogudustes, kus rõhutatakse sissetulekutest 1% või ka kümnise ehk 10% annetamist, ei ole vaja otsuseid üle vaadata. Siiski tuleb aegsasti ettevalmistusi tegema hakata, et poole aasta pärast ei kerkiks need küsimused ootamatult meie ette.
Prognoosimatu on rahaühiku vahetuse mõju korjandustele. Märtsis Bratislavas Luterliku Maailmaliidu eelassamblee avajumalateenistusel jälgisin korjanduskottide teekonda kirikupinkide vahel ning pidin tõdema, et suurem osa annetajaist surus sinna paberkupüüre. Euromüntide kõlinat kostis harvemini. Lõin peas kokku, et kõige väiksema, viieeurose paberkupüüri kurss teeb Eesti rahas u 75 krooni. Kotikorjanduseks üsna suur keskmine annetus. Slovakkiat hinna- ja elatustasemelt Eestiga võrreldes ei pea ma neid oluliselt erinevaks. Meie olud tundusid isegi euroopalikumad, kuid hinnad samaväärsed. Üks kohalik rääkis, kuidas Bratislavas oli preester pärast rahavahetust kogudusele selgitanud, et münte ei sobi annetada. Seepeale oli teise koguduse õpetaja teatanud, et mündid võib annetada luterlastele, kes need tänuga vastu võtavad.
Küllap peame meiegi olema uuest aastast valmis «kõlavateks» korjandusteks, avaldades sealjuures tänu igale annetajale. Kui praegu võib leida annetuskasti põhjast paberkupüüride seast ka peotäie sente, mis kokku teevad paar krooni, siis pärast eurole üleminekut saab olla väikseim annetus viis eurosenti ehk pisut üle 75 praegu kehtiva sendi. Enam ei saa annetada ühte krooni, vaid sellest pisut vähem või oluliselt enam.
Uus olukord ei muuda oluliselt midagi nende jaoks, kes igal pühapäeval saavad annetada kümneid või sadu kroone, küll aga nende jaoks, kes ei saa anda regulaarselt heldemalt kui lesknaise kaks leptonit (Lk 21:1–4). Kogudused, kus on pikalt kaalutud pühapäevaste kotikorjandustega alustamist, kuid pole seda veel tehtud, peavad otsustamise lükkama veel kaugemasse tulevikku. Kui seda pole söandatud teha ajal, mil majanduslik olukord oli kõigil oluliselt parem kui täna, siis seda keerulisem on kotikorjanduste tavaga alustada uuest aastast.
Uue rahaühiku kasutuselevõtt loob võimalusi annetamispraktika täiustamiseks ja täpsustamiseks. On aeg muuta kotikorjanduste annetused nimeliseks nende jaoks, kes seda soovivad. Selleks tuleb luua tingimused jumalateenistuse annetuse andmiseks nimelises ümbrikus korjanduskotti, -karpi või vaagnale. Olen selle tavaga kokku puutunud väliseesti kogudustes.
Pean seda eriti oluliseks tulumaksu tagastamise seisukohast, sest praegu jääb tulumaks paljudelt annetustelt annetajale tagastamata, kuna korjandused on anonüümsed. Kirikuseadustik kohustab koguduse juhatust teavitama koguduse liikmeid annetustelt tulumaksu tagastamise võimalusest. Täna tehakse seda paljudes kogudustes, kuid mitte kõigis. On ka kogudusi, kus annetajale ekslikult väidetakse, et isegi liikmeannetuselt tulumaksu ei tagastata.
Eurole üleminek ei jäta puutumata ka kirikut ja tundub, et see mõjutab meid enam, kui me seda seni teadvustanud oleme. Aeg on teha vajalikke ettevalmistusi ja selgitustööd.


Urmas Viilma,
kantsler

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)