Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Semper reformanda

31.10.2012 | | Rubriik: Juhtkiri

Täna tuletame koos paljude kristlastega meelde seda, et augustiinlaste ordu munk Martinus naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi sooviga, et teoloogia õppejõud ja kirikujuhid arutaksid analüüsi, kas ollakse ikka kõiges õigel teel. «Armastusest tõe vastu ja püüdlusest seda valguse kätte tuua väideldakse järgnevate lausete üle Wittenbergis auväärse isa Martin Lutheri, kunstide ja püha teoloogia magistri, kes on sealsamas ka nendesamade [ainete] korraline õpetaja, eesistumisel.»
Rooma kirja uurimine oli Lutheri viinud sisemisse kriisi, et ta esimeses vaidluslauses ütles: «Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles «parandage meelt», tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.» Vaidluslausete naelutamise tulemus oli aga selline, mida alguses ei osanud ega ilmselt ka soovinud Luther.
Saksa evangeelne kirik on koos Luterliku Maailmaliiduga asunud mastaapse ettevõtmise juurde, kuidas tähistada 2017. aastal reformatsiooni 500. aastapäeva. Veebiajakirja Kirik ja Teoloogia (http://kjt.ee) viimane väljaanne on suurelt osalt pühendatud usupuhastuse teemale. Leiame sealt Lutheri dekaadi (2008–2017) teadusnõukogu kontseptuaalsed teesid, dr Urmas Petti pikema käsitluse reformatsiooni tähendusest tänapäeva kirikule ja kaks usupuhastuspüha jutlust.
Ma arvan, et vaid üksikutes kogudustes peetakse veel usupuhastuspüha jumalateenistust. Kui alustasin tööd õpetajana 1975. aastal, siis pidasime õhtujumalateenistuse ja laulis koor. Pühade tähtsus muutub ajas ja nüüd on palju suuremaks kujunenud niihästi 1. kui ka 2. november. Kui palju meie inimesed iseenesest taipavad pühakutepäevast või hingedepäevast, selle üle võib vaielda, aga surnuaiad on küünlatuledest valged nii nagu jõuluõhtul või vana-aastaõhtul.
Usupuhastuspüha paneb mind aga küsima, mida tänapäeva eesti inimene teab usust, saati siis veel usupuhastusest. EELK on otsustanud kuulutada aastad 2013–2014 usu aastateks. Mäletame ju hästi, et kirikuaasta 2010–2011 oli kiriku laulu- ja palveraamatu aasta. Mõni aasta tagasi olid ka ristimise teema-aastad. Piiskoplik nõukogu on juba paaril korral arutanud, mis võiks olla usu teema-aastate sisu.
Usupuhastuspühale mõeldes tahan pöörduda tagasi selle mõiste algse tähenduse juurde. Urmas Petti kirjutab: «Mõiste re-formatio tähendab aga veelgi täpsemalt tagasipöördumist algse jumaliku normi juurde, mida kehastab Kristus. Kui kõneldi reformatsioonist, pidi selle eesmärgiks olema kirikus Kristuse ja apostlite seaduse (lex Christi et apostolorum) taastamine, ühiskonnas aga naasmine loomispärasel õigusel (ius naturalis) põhineva korralduse juurde. Lühidalt: inimese ja maailma uuendamine pattulangemise-eelse seisundi ennistamisena.» (http://kjt.ee/2012/10/reformatsiooni-tahendus-tanapaeva-kirikule/)
Pöördumine algse juurde peaks meid kristlastena viima lähemale Kristusele ja seega ka üksteisele. Tegelikult aga tõi luterlik reformatsioon kaasa suurema ühtsuse asemel suurema killunemise. Miks see on nii? Paraku kogeme ka tänapäeval vastuolude suurenemist nii erinevate konfessioonide vahel kui ka konfessioonide sees. Minu nooruse ajal rääkisime ühise armulauaosaduse võimalusest vanade kirikutega, nüüd ei ole armulauaosadust isegi alati luterlastel omavahel. Räägitakse «oikumeenia talvest».
Riias Balti kirikute ja Luterliku Maailmaliidu konsultatsiooni ajal ütles LML peasekretär Martin Junge: «Õnneks teame seda, et talv ei ole samal ajal igal pool!» Miks käsitletakse reformatsiooni sündmusena, kui ta on pigemini protsess, milles kirik elab kõikidel aegadel – algristikoguduses, keskaja kõrg­skolastikas, idakiriku müstikas, uusaegses otsimises ja tänapäeva maailmas. Lutheri õpetust järgides ei peaks me matkima Lu­therit tema välistes asjades, vaid tema meelsuses. Soovin kõigile õnnistatud usupuhastuspüha.

 

 

 

 

Tiit Salumäe,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)