Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Seminar muutis arusaama vaimulikust perekonnast

31.08.2010 | | Rubriik: Ühiskond

Margit ÕkvaOlen ristitud, leeritatud ja laulatatud. Aeg-ajalt tunnen ka vastupandamatud tõmmet minna kirikusse.
Teenistuse eel on hing ärev, janunedes millegi suure ja sügava järele… Kuid lahkudes on tunne selline, mida arvan kogevat lastekodulapsi, kes nädalavahetuseks oma päriskoju või kasuperesse tuuakse ja seejärel jälle tagasi saadetakse – rõõm peresidemetest jääb üürikeseks ning ajapikku kaugenetakse üksteisest sootuks.
Tundmaks end perekonda kuuluvana, on vaja midagi palju enamat kui juhuslikud kohtumised. Ka kristlikku perekonda kuulumiseks on tarvis midagi palju enamat kui sakraalsete toimingute läbimine. Aga mida?
Mõni kuu tagasi juhtusin lugema Rick Warreni raamatut «Eesmärgist juhitud elu». Olen teadlik, et raamat on leidnud nii tavasse kui ka põrmu paiskavaid arvamusi. Minu jaoks oli trükise võtmesõnum kogudusse kui vaimulikku perekonda kuulumine ehk teiste kristlastega osaduses olemine.
Autor loetleb osaduse üheksa tunnust: ehtsus (tunnetest rääkimine), vastastikune sõltuvus (üksteise julgustamine), osavõtlikkus (üksteise toetamine), halastus (andestamine), ausus (armastuses tõe väljendamine), alandlikkus (nõrkuste tunnistamine), viisakus (arvamuste respekteerimine), konfidentsiaalsus (ei peksa keelt), sagedus (osadusgrupis käimise olulisus). Taipasin, et kõik kokku ongi see, millest olin nii väga puudust tundnud. Rõõmu see teadmine ei toonud. Vastupidi, hinge haaras äng, sest pidasin äsjaavastatu praktilist eksisteerimist võimatuks.
9.–12. augustini toimus Põlvas EELK Misjonikeskuse, Põlva Maarja koguduse ja USA St Louisi Concordia koostöös vaimulik seminar teemal «Koguduste rajamine: apostlik nägemus ja tänapäev». Sattusin seminarile ülesandega kajastada toimuvat maakonna häälekandjas. Ma ei saanud osa tervikseminarist, kuid kõik, mida kõrv kuulma ja silm nägema juhtus, muutis oluliselt arusaama vaimulikust perekonnast ja selle toimimisest. Kogesin reaalselt kõiki eespool nimetatud vaimuliku osaduskonna tunnuseid.
Ühtäkki hakkasin aduma ka kristlaseks olemise piibellikku tähendust. Selles osas lisas valgust juurde Tartu Risttee koguduse pastori Peep Saare ettekanne, millest jäi kõlama sõna «relevantne» ehk kuidas edastada evangeeliumi sõnumit nii, et see ei kaotaks oma tähtsust ja olulisust ning oleks samas ka asjakohane.
«Jumala lastena on meil kõigil õigus kuulda evangeeliumi sõnumit, kuid seda tuleb edastada viisil, mis kõnetaks inimest tulema kasvavasse suhtesse Jeesusega,» märkis Saar. Fraas «tulema kasvavasse suhtesse Jeesusega» jäi päevadeks õrna hoovusena üle südame lainetama. Just seda kristlaseks olemine tähendabki – tulemist, olemist ja jäämist suhtesse Jeesusega ehk Tema iseloomujoonte arendamist eneses. Selle taotluse puudumisel muutume tõsimeelsete kristlase asemel kombekristlasteks või lihtsalt usu tarbijateks, kes ei pea ka evangeeliumi kuulutamist piisavalt oluliseks.
Suhtumise evangeeliumikäsku andis kõige paremini edasi seminari peaesineja teoloogiaprofessor dr Robert Kolb: «Evangeeliumi kuulutades olge nagu lapsed, kellele on äsja mõni saladus usaldatud.»
Tõeliselt vaimu valgustavad olid ka teemavestlused väikegruppides. Küsida ja arvamust avaldada sai südame sunni järgi ning pahameelt pelgamata. Isegi kiusliku iseloomuga küsimused said armastava vastuse. Lahkarvamuste puhul toimus lähenemine avatud vestluse käigus. Jagamine oli siiras ja vahetu.
Pauluse kiri roomlastele 10:10 ütleb: «Sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks.» Selle kirjakoha paikapidavust kogesin igal seminaril viibitud hetkel. Sama tundsin ka seminari lõputeenistusel. Armsad õed ja vennad Kristuses, mõtlen teile suure südamesoojusega. Kiitus Jumalale!

Margit Õkva
Koit

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)