Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Sellest, mis viimselt loeb

26.02.2014 | | Rubriik: Jutlus

1Kr 13

Tänase jutluse aluseks antud tekst, mis on tuntud armastuse ülemlaulu nime all, on osa ühest suuremast teemast Pauluse esimeses kirjas korintlastele, milleks on suhtumine vaimuandidesse. Tänapäeval räägime inimese vaimuannetest, aga see tähendab midagi muud. Vaimuannid, millest on juttu Uues Testamendis, ei olnud inimese intellektuaalsed ja loomingulised võimed, vaid võimed, mida peeti üleloomulikeks, nagu võime kõnelda prohvetlikult (mis hõlmas ka võimet näha ette tulevikku), keeltega rääkimine (transitaoline seisund, milles inimene tõi kuuldavale seosetuid häälitsusi; usuti, et nii räägib ta suu kaudu Jumal või Vaim) või imetervendamine.

Tundub, et Korintose koguduses hinnati selliseid vaimuande eriti kõrgelt ja nende valdajad kippusid vaatama neile koguduseliikmetele, kellel selliseid vaimuande ei olnud, kui «ebatäiuslikele» ja «lihalikele», kui madalama astme kristlastele. Vaimuannid olid nende jaoks nähtavaks tõendiks, et nemad on «vaimsed» ja «täiuslikud» ning et nad on võrreldes «tavaliste kristlastega» otsekui täiskasvanud laste kõrval.

Pauluse armastuse ülemlaul on nii nagu suur osa apostli kirjutatust kasvanud välja hetkeprobleemidest. See on osa Pauluse kriitikast nende niinimetatud täiuslike aadressil ja kuna see kriitika on seotud kindlate isikutega konkreetsel ajal ja konkreetses kohas, ei ole see ka üksüheselt tänapäeva ülekantav. Seda enam, et meie kogudustes pole just ülemäära palju neid, kes pretendeeriksid taoliste imevõimete valdamisele. Aga teisalt käib Pauluse kriitika konkreetsete isikute aadressil sageli ka mingite üldisemate hoiakute kohta, mis pole seotud vaid kindla aja ja kohaga, ja seepärast on aktuaalne ka apostli poleemika Korintose «täiuslikega».

Kas ei ole kõigil aegadel olnud «kogudusekesi kogudustes», mille liikmed peavad ennast teistest koguduseliikmetest pühamaks ja vagamaks, kuna nad palvetavat rohkem (justkui oleks palve midagi, mida saaks hinnata kvantiteedi järgi) ja järgivat rangemalt usureegleid (ei lao näiteks briketti ära ka suurima vihma korral, kui vihma hakkab sadama pühapäeval) ning vaatavat kurjalt nende peale, kes nii vagad ei ole. Selliseid vagades tegudes võistlejaid on nimetatud usuindlejateks ja Uue Testamendi teadlased on samamoodi nimetanud sageli ka Korintose «täiuslikke».

Pauluse meelest on selline vaga innukus tühine, sest «täiuslike» üleolev suhtumine teistesse koguduseliikmetesse on tema jaoks kindel märk sellest, et «täiuslikel» puudub armastus, mis ei ole lihtsalt suurim vaimuand, vaid meie inimeseks ja kristlaseks olemise sügavaim alus. Kuid mõiste «armastus» vajab siin tingimata seletust.

Šveitsi teoloog Karl Barth on öelnud, et armastuse ülemlaulu lugedes tuleks vältida igasugust sentimentaalitsemist, ja tal on õigus. Vanakreeka keeles on armastuse tähistamiseks mitu sõna, kuid sõna, mida kasutab siin Paulus – agape –, ei ole tavapärane sõna armastuse tähistamiseks ning siit algavadki tõlke- ja tõlgendusprobleemid. Tsiteerin meie piiblitõlkijat Toomas Pauli: «Kuidas oleks võimalik tõlkida kr agape, mis on UTs ülisage, muus kirjanduses peaaegu tundmatu? Kristlikus mõttes «armastus» ei võrdunud tavapärasele ja seepärast jäeti üldkeele eros ja philia kõrvale. Aga meil ei ole sellist võimalust. Ja iga lugeja kannab oma kujutlused, olgu romantiku või pettunu omad, piibliteksti sisse.»

Kui Paulus räägib armastusest, mis on «pika meelega» ja mis «ei hääbu kunagi», mõtleb ta eeskätt Jumala armastusele, mis on ilmunud Kristuses – armastusele, mis ühendab Jumala ja inimese, aga samuti armastusele, mis peaks valitsema koguduses (ja Korintose olukorrast tulenevalt ilmselt eriti viimasele). Need kaks on viimselt üks, sest Jumal on igasuguse headuse ja armastuse algallikas ja meie võime armastada on pärit temalt. Aga seegi armastus ei ole mingi vaga sentimentaalitsemine, vaid võime jaatada üksteist inimeste ja kristlastena ka siis, kui meie iseloomud ja usulised arusaamad on väga erinevad.

Kuidas see on võimalik? Olgem ausad – see ei ole kerge ja alati ei ole see isegi võimalik. Aga see on põhimõtteliselt võimalik, kui me suudame erinevuste kõrval näha ka seda, mis meid kristlastena ühendab, ja kui me oleme aru saanud, et see, mis meid ühendab, on suurem, tähtsam ja olulisem kui see, mis meid lahutab. See, mis meid ühendab, ei ole mitte meie arusaamad Jumalast, Piiblist ja kirikust, mis kõik on poolikud, puudulikud ja ajutised ning on võrreldes sellega, mis tõeliselt on, kui kasutada Pauluse võrdpilti, otsekui tuhm kujutis metallpeeglis. See, mis meid tõeliselt ühendab, on Kristuses ilmunud Jumala armastus, ja see on, mis viimselt loeb. Õndsad on kõik, kes seda mõistavad. Aamen.

Lahe_Jaan_ek copy

 

 

 

 

Jaan Lahe, 
Tallinna praostkonna vikaarõpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)