Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Selgusid 2021. aasta rahvaloenduse tulemused usu kohta

09.11.2022 | | Rubriik: Ühiskond

Hingedepäeval avaldas statistikaamet 2021. aasta rahvaloenduse usku puudutavad andmed. Usku omaks pidavate vastanute osakaal on paarikümne aasta jooksul püsinud muutumatuna ehk on 29%. 13% ei soovinud küsimusele vastata.

Sel korral oli rahvaloendus põhiliselt registripõhine, kuid teatud enesehinnanguliste näitajate kohta, nagu murrete oskus, hinnang oma terviseseisundile ja religiooni omaks pidamine, koguti andmeid ka valikuuringu abil.

Usku puudutav küsimus oli: „Kas Te peate omaks mõnda religiooni (usku)?“ Jaatava vastuse puhul paluti see usk nimetada. Vastaja pidi olema vähemalt 15aastane ja vastamine oli vabatahtlik. Uuringus osales ligi pool kogu elanikkonnast. Usu kohta esitatud küsimuste vastused on üldistatavad kogu rahvastikule alates 15. eluaastast.

Kõigi rahvaloenduse usku puudutava küsitluse tulemustega saab tutvuda statistikaameti kodulehel. Eesti Kirik võtab vaatluse alla piiratud hulga teemasid. Huvi pakkus, millest tuleneb, et usku omaks pidavate inimeste arv pole kolmel viimasel rahvaloendusel muutunud ja kas Eesti on nüüd lõplikult õigeusklik maa. Loomulikult oli eriline tähelepanu luterlaste kohta käival statistikal ehk kuhu on 20 aasta jooksul kadunud 6% luterlasi ja kas selline tulemus suunab kirikut midagi teisiti tegema. Silma jäi ka, et maa- või taarausuliste arv on 20 aastaga üle viie korra suurenenud. Kas vahepeal on selles maailmavaates toimunud usuline ärkamine? Neile ja teistele küsimustele palusime vastata neljal oma eriala spetsialistil.

Religioonisotsioloog, usuteaduse instituudi dekaan Liina Kilemit

Teatavasti muutus viimasel rahvaloendusel andmete kogumise metoodika. Palun tuletage meelde, mis täpsemalt muutus ja kas see muutus võis kuidagi ka tulemusi mõjutada?

Liina Kilemit: Klassikaline rahvaloendus toimus loendajate abil, kes ukselt uksele käisid ja loendatavaid intervjueerisid. Nüüd aga toimus suur metoodiline muutus: nimelt viidi esimest korda loendus läbi kombineeritud meetodil. See tähendab, et valdavalt koguti meie kohta infot ligi 30 riiklikust andmekogust. Kuid on tunnuseid, mille kohta registritest andmeid ei leia: näiteks võõr- ja murdekeelte oskus, usuline kuuluvus, terviseprobleemi olemasolu ning nende mõju inimese igapäevategevustele. Nende näitajate teadasaamiseks viidi lisaks läbi veel ka küsitlus.

Küsitlus ise toimus samuti kahes erineva metoodikaga etapis: veebiküsitlusena ja intervjuudena. Hinnanguliselt 60 000 elanikule oli vastamine kohustuslik. Seega oli valim ikkagi väga suur ja usaldusväärne ning ka metoodika muutus ei tohiks rahvaloenduse tulemust kuigivõrd mõjutada.


Joonis 1.  Andmed: https://rahvaloendus.ee/et/tulemused/
rahvastiku-demograafilised-ja-etno-kultuurilised-naitajad#usk. Kätlin Liimets  

Millest kõneleb see, et usku omaks pidavate inimeste arv pole kolmel viimasel rahvaloendusel muutunud (vt joonis 1)? 

Esmalt tuleb muidugi silmas pidada, et rahvaloendusel esitatav küsimus „kas te peate omaks mõnda usku?“ ütleb üsna vähe inimese isikliku suhte kohta usuga. Me ei saa siit teada, kui sageli vastaja käib kirikus, millised on tema usulised tõekspidamised ja kas ta ise üldse mõnda kirikusse kuulub.

Mingit religiooni võib „omaks pidada“ ka muudel alustel – näiteks võib inimene pidada seda seotuks oma rahvuse ajaloo ja traditsioonidega. Teame ju, et siinsete venelaste jaoks on õigeusk seotud nende rahvusliku identiteediga, mistõttu võib ka osa kiriklikult mitteaktiivsetest venelastest ikkagi öelda, et peab õigeusku omaks. Nii et me ei saa siit teha järeldusi usklike arvu kohta, vaid ikkagi pigem nende kohta, kes tunnevad mingitki seotust, kasvõi kultuurilist. Kui selliste inimeste arv on viimase kolme loenduse vältel püsinud suhteliselt sarnane, siis on see märk teatud stabiilsusest inimeste meelsuses antud küsimuses. Siiski tasub rohkem kiigata konkreetsete konfessioonide ja usuliste kogukondadega seotud trendidesse. Nendes toimuvad muutused on üsna kõnekad.

Joonis 2.  Religioonide jaotumine mõnda usku omaks pidava rahvastiku seas 2000., 2011. ja 2021. aasta loendustel. Allikas: Statistikaamet, https://rahvaloendus.ee/et/tulemused/rahvastiku-demograafilised-ja-etno-kultuurilised-naitajad#usk 

Sel rahvaloendusel kordus tulemus, et end õigeusklikeks pidavate inimeste arv on Eestis suurem kui luterlaste arv (vt joonis 2). Kas Eesti on nüüd õigeusklik maa?

Paraku nii see hakkab veebientsüklopeediates ja turismiteatmikes välja nägema, kus Eesti kohta vaid lühifaktid kirjas … Tegelikkus on muidugi mitmepalgelisem. Kuid samas kinnitavad ka religioonisotsioloogilised küsitlused, et siinsed slaavlased on mõnevõrra kristlusele avatumad kui eestlased.

Joonis 3.  Andmed: https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvaloendus__rel2021__rahvastiku-demograafilised-ja-etno-kultuurilised-naitajad__usk/RL21456       *? joonisel tähendab vastust: „Ei soovi vastata“.  Joonis: Olga Schihalejev

Rahvaloendus annab infot ka selle kohta, milline on end usuliselt määratlenute ja seda mitte teinute haridustase (vt joonis 3). Millest kõnelevad numbrid?

Usu omaks pidamine on suurem kõrgharidusega inimeste seas – 34%. Keskharidusega inimestest tunnistavad usku 28% ning põhiharidusega inimeste puhul on vastav näitaja 21%. Mõneti on siin seos vanusega – kõige nooremad vanuserühmad on usu suhtes vähem avatud ja üksiti pole nad jõudnud ka haridusteel veel kuigi kaugele. Aga samas muidugi võivad haritumad inimesed olla enam avatud religioossetele ja filosoofilistele küsimustele ja on lihtsalt nende küsimustega rohkem tegelenud.

Tartu ülikooli religiooniuuringute kaasprofessor Atko Remmel

Viimaste andmete järgi kasvas usku mitte omaks pidavate inimeste arv 5%, eelneval kümnendil 14% (2020. a 40%, 2011. a 54%, 2021. a 59%) (vt joonis 1). Kas langustrend võiks näidata, et see näitaja on oma lage saavutamas?

Atko Remmel: Luterluse trendid on kõige kergemini prognoositavad: vaadates luterlaste vanuselist koosseisu, näeme lähema 15 aasta jooksul suuremat langust, misjärel tõenäoliselt toimub mõneks ajaks stabiliseerumine umbes 3–5% juures rahvastikust (praeguste näitajate puhul).

Ka õigeusu puhul on nooremates kohortides märgata populaarsuse vähenemist, samas on see väiksem kui luterlusel tänu kattuvusele slaavi rahvuslike identiteetidega (nt venelaste puhul vahe vanima ja noorima eagrupiga on kahekordne, 68% eagrupist vs. 31% eagrupist). Samas on õigeusu ja paljude väiksemate usuliikumiste puhul aga täiesti ennustamatu muutuja sõja eest pagenud ukrainlaste saatus, kellest enamik on ilmselt õigeusklikud, kuid tõenäoliselt on nende seas ka katoliiklasi, protestante jne – kui paljud neist siia elama jäävad ja sellega Eesti usuelu rikastavad?

Seega võiks öelda, et kergemini on prognoositavad etniliste eestlaste religioossed hoiakud, kus luterlus muutub aegamööda üheks väikeusundiks paljude teiste seas. Arvestades usu pooldajate arvu graduaalset langust vanimast eagrupist noorimani (30,1% eagrupist vs. 7,65% eagrupist, vahe neljakordne), stabiliseerub etniliste eestlaste puhul mingit usku omaks pidajate hulk lähikümnenditel suure tõenäosusega kuskile 10% kanti. Seejuures on huvitav märkida, et noorimas eagrupis (st need, kes 20 aasta pärast on 35–49aastased) on eestlaste seas õigeusklike ja luterlaste arv enam-vähem võrdne, u 2,5% eagrupist. Kui need andmed asetada kokku varasemate rahvaloenduste andmetega, siis 2011. aastal oli noorimas eagrupis luterlasi ca 5% ja 2000. aastal 9,2%, st iga 10 aastaga on luterlaste protsent noorimas eagrupis vähenenud poole võrra. Üks põletavaim küsimus EELK jaoks peaks olema see, milline saab olema luterlaste arv järgmise rahvaloenduse noorimas kohordis.

Luterlaste arv on kahe kümnendi jooksul langenud 14%lt 8%le. Samal ajal on mingit usku omaks pidavate inimeste arv jäänud samaks ehk 29%. Kas statistika annab andmeid, mis on nendest 6%st luterlastest saanud?

Arvestades, et üle poole luterlastest on vanemad kui 64 aastat, saab sellele küsimusele vastata ka loogika abil. Nad on surnud.

Eesti Kirikute Nõukogu (edaspidi EKN) president, EELK peapiiskop Urmas Viilma

Kas info, mida omate Eesti Kirikute Nõukogu presidendina, ühtib rahvaloenduse andmetega konfessionaalsest jaotumisest Eestis?

Urmas Viilma: Info, mida erinevad EKNi liikmeskirikud EKNile iga aasta esitavad, erineb mõneti rahvaloenduse tulemustest. Vahe on selles, et rahvaloendusel küsiti mõne usu omaks pidamist, mis ei tähenda tingimata selle usu või kirikuga enda sidumist. Andmed, mida kirikud esitavad, puudutavad liikmeskonda. Ja seda koos noorematega kui 15 eluaastat. Suurusjärgud on siiski sarnased.

Suurem ebamäärasus on kahe õigeusu kiriku vahel piiri tõmbamisega. Siin aitab natuke rahvuslik eristamine eeldusel, et suurem osa venekeelsest elanikkonnast seob ennast Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga (MPEÕK) ja suurem osa eestikeelsest elanikkonnast Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga (EAÕK). Rahvaloendus näitas ju, et ainult 2,8% eestlastest on õigeusklikud, mis võib viidata asjaolule, et valdav osa Eesti õigeusklikest on slaavi rahvaste hulka kuuluvad vähemused. Mis tähendab peamiselt MPEÕKsse kuulumist. Samas, siingi ei saa päris rusikareeglit rakendada, sest MPEÕKsse kuulub ka eesti rahvusest inimesi ja EAÕKs on ka slaavlaste osakaal omajagu suur.

Rahvaloenduse andmete järgi pidas 2000. aastal luterlust omaks 152 221, 2011. aastal 108 513, 2021. aastal 86 030 inimest (vt joonis 2). Mida ütlete kirikupeana nende numbrite kohta? Kas selline tulemus suunab kirikut midagi teisiti tegema?

Kui peeglisse vaadata, siis peaks iga koguduse vaimulik ja teda toetav koguduse juhtkond küsima endalt, milline on meie koguduses uue põlvkonna juurdekasv; mida me selleks teeme, et meil oleks side laste ja noortega peredega; kuidas noori kõnetame; kuidas kaasame leeris käinuid ka muul viisil, kui ootame neid lihtsalt pühapäeval kirikusse passiivselt osalema, jne.

Kui päris arengukava ei soovita koostada, siis peaks minu arvates iga koguduse juhtkond viima läbi vähemalt ühe korraliku ajurünnaku, kuhu kaasatakse ka ärksamaid kogukonna esindajaid (eriti noorte seast), et koostada tegevuskava või plaan lastele ja noortele mõeldud tegevustega alustamiseks koguduses. Üldkiriku tasandil tuleb teha sedasama. On üks asi korraldada kord aastas korra või paar mingi üritus lastele või noortele, kui tegelikult tuleks kavandada mingid tegevused regulaarselt, et kirik ja kogudusetöö ning usk Kristusesse kuuluks järgmise põlvkonna loomuliku igapäevaelu juurde.

Kuni laste ja noorte puudumist kogudustes ei teadvustata ega astuta ühtegi sammu selle olukorra muutmiseks, kasvõi selleks, et plaani pidada, asume peagi kogudusi sulgema. Kui piirkondades on veel lasteaedu ja koole, on seal ka veel mingi kriitiline hulk peresid, kellele oma tegevust suunata. Lasteasutuste olemasolu kohtadel näitab ära, kas kogudusel on tööpõld selles valdkonnas või on tegemist täiesti lootusetu olukorraga. Koguduse nädalasisese tegevuse keskmes ei pea olema ka ainult kirikuhoone või pastoraat. Tuleb püüda minna sinna, kus juba lapsed ja noored ees ootavad. See eeldab valmisolekut avatud suhtlemiseks.

TÜ usuteaduskonna religioonisotsioloogia kaasprofessor Lea Altnurme

Maa- või taarausuliste arv on 20 aastaga üle viie korra suurenenud, 2000. aastal oli see 1058, nüüd 5630. Kas vahepeal on toimunud nendes usuliikumistes mingi märgiline sündmus või millest selline muutus kõneleb? 

Lea Altnurme: Asi pole nimetatud usuliikumiste elavnemises, vaid selles, et rahvaloendused pakuvad võimalust tunnistada omaks maausku ja taarausku ning inimesed valivad neid, nagu näha, järjest rohkem. Kahtlemata peavad maausku omaks Maavalla Koja liikmed, ent nende liikmeskond on väiksem kui rahvaloendusest ilmnev arv. Kes ja miks veel peavad neid uske omaks, jääb vastuseta seni, kuni keegi võtab vaevaks uurida, mida omaks pidajate jaoks tähendab maa- või taarusk.

Maausu puhul on välitööde käigus, millega koguti andmeid isiklike looduslike pühapaikade kohta, tulnud juhuslikult välja, et see võib tähendada mõnele näiteks rahvuslikult mõtestatud loodusmüstikat. Taarausu skoori puhul võib oletada aga hoopis taaranaljade armastajate tegevust. Nagu rahvaloendus näitab, iseloomustab neid teistest madalam haridustase. Pole ka kuulda olnud, et kuskil käiks tuhandeid osalejaid haarav tõsine taarausu arendamine. Mõne üksiku pühendunu leidmine siiski ei üllataks.

Kas selgunud rahvaloenduse tulemused toetavad arusaama, et vikaarkristlus on eestlastele oluline? 

Nende inimeste arv, kes avaldavad toetust kristlusele, ent ise end kristlaseks ei pea, rahvaloenduses välja ei tule. Rahvaloenduse küsimus, kas peate omaks mingit usku, ootab vastust inimese isikliku identiteedi kohta. Uurimus vikaarkristlusest näitas aga, et ootus kristluse püsimise osas on suunatud sotsiaalkultuurilisele tasandile. Rahvaloenduses puudusid küsimused, mis oleks võimaldanud kristluse sotsiaalkultuurilise mõjukuse kohta andmeid saada.

Kätlin Liimets

Mis on äsja avaldatud rahvaloenduse religiooni puudutava osa tulemustes teile üllatavat, huvitavat? 

Urmas Viilma: Huvitav oli seos usklikkuse ja haridustaseme vahel. Kõrgemalt haritud inimesed oskavad oma usku paremini klassifitseerida ja ennast ka usulisel kaardil määratleda, mistõttu julgetakse ka endale meelepärane usk välja valida. Selle eelduseks on minu arvates paremad teadmised ja kogemused usu valdkonnast. Olen veendunud, et usualaseid teadmisi tuleb hakata süsteemselt jagama lastele ja noortele juba põhikoolist alates, et teadlikkus usuga seotud küsimustest ja maailma usulisest mitmekesisusest oleks ülejäänud Euroopaga võrreldes vähemalt samal tasemel juba varem, kui jõutakse täisikka. Eestis on usundiõpetuse korraldamine ja usualaste teadmiste jagamine üldhariduskoolis minu arvates puudulikult korraldatud. Siin muutuse saavutamine nõuab aga otsustajatelt poliitilist otsustusjulgust.

Lea Altnurme: 2021. aasta rahvaloenduse religiooni puudutavas osas ei üllatanud mind õieti miski, sest silmatorkavaid muutusi võrreldes 2011. aastaga ei olnud.

Atko Remmel: Suuremate usuliikumiste puhul on trendid kergemini prognoositavad ja seal mingeid üllatusi ei olnud. Küll aga oli minu jaoks veidi ootamatu, et üldine usundite pooldamise tase ei kahanenud ja jäi endiselt samale tasemele, mis tuli suuresti väiksemate usuliikumiste populaarsuse kasvu arvel.

Nende juures tooksin ma eriliselt välja maausu/taarausu populaarsuse järsu tõusu: kui 2011. aastal oli loodususklikke, maausulisi, paganaid ja taarausulisi kokku 3344, siis sel korral oli vaid maausulisi ja taarausulisi kokku juba 5630 (teiste väikeusundite kohta statistikaamet andmeid ei väljastanud). Arvestades, et rahvaloendusel küsiti „usu omaks pidamise“ ehk sisuliselt hoiaku kohta mingi traditsiooni suhtes, siis on üsna tõenäoline, et enamik neist ei ole n-ö praktiseerivad maausulised, vaid pigem „mittereligioossed“, kes sellisel moel annavad märku looduse ja eestipäraste traditsioonide tähtsusest oma elus – need on märksõnad, mille maausulised oma 30aastase avaliku tegutsemise käigus on suutnud edukalt oma agendaga siduda. Sellele viitab ka maausu ja taarausu pooldajate ühtlane jaotus erinevates eagruppides, mis on ilmselt vähese teadlikkuse tõttu traditsioonidest oluliselt väiksem noorimas eagrupis. Konkurentsitult kõige hämmastavam leid minu jaoks oli aga see, et maausu ja taarausu pooldajaist 170 inimest olid … mitte-eestlased. 

Liina Kilemit: Suuri üllatusi ei olnud, sest eks me ju oleme loenduste vahelistel aegadel Eesti Kirikute Nõukogu küsitlusi teinud ja asjadega üldjoontes kursis. Väikeste üllatuste hulka kuulus katoliikluse ja vabakoguduste omaks pidajate arvu kasv, olgugi et marginaalne. Selliste asjade ära mõõtmiseks küsitlusuuringutest ei piisa ja tugineda saab vaid rahvaloendusele.

Üllatuseks oli ka üks nii-öelda loenduseväline asjaolu – see, et religiooni küsimus rahvaloenduse ankeeti lõpuks üldse sisse saadi. See oli mitmete inimeste ja institutsioonide jõupingutuse tulemus ja ei teagi, keda selle eest lõpuks tänada tuleb. Peaaegu oleks läinud nii, et oleksime saanud seekordsed rahvaloenduse tulemused ilma religiooni kohta käivate andmeteta.

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)