Esileht » Arvamused » Arvamus »

Seletav kirik ja püha saladus

21.08.2013 | | Rubriik: Arvamus

Taas räägitakse, et kirik on kriisis. Seda põhjendatakse viimase rahvaloenduse andmetega, mille kohaselt määratleb end kirikusse kuuluvana märksa vähem inimesi kui kümmekonna aasta eest. Ja nagu ikka on kohal ka need, kes teavad, miks see nii on. Ühed ütlevad, et kiriku populaarsust on kahandanud liigne vabameelsus, teised on vastupidisel seisukohal, väites, et oleme olnud liiga konservatiivsed oma tavadest kinnihoidmisel ja teatud nähtustele hinnangute andmisel. On see ikka nii?
Mis siis rahvaloenduse käigus välja tuli? Et end kindlasse uskkonda kuulujana määratles vähem inimesi kui varem. See on tõsi. Aga lubage küsida: mis siis sellest? Kuigi kõik inimesed ei joo piima, ei vähenda see piima tervislikkust mitte põrmugi. Kuigi kõik inimesed ei kanna rohelist maailmavaadet, on ilmselge, et looduse hävimisel hävinevad ka nemad. Ja nii edasi.
Millegi paratamatu ja kindla ignoreerimine või isegi aktiivne eitamine ei muuda seda olematuks või vähem mõjusaks. Sama lugu on ka Jumalaga. Ükskõik, millisena teda siis ühes või teises uskkonnas ette kujutatakse, jaatatakse või eitatakse, on tegemist ülima reaalsusega, mis meid vääramatult puudutab, millest lähtub ja millesse suubub kõik olev, sealhulgas elu ja elavkond, inimesed kaasa arvatud. Ja neid, kes väidavad, et me ei ole osa tervikust või et me ei ole surelikud, on kindlasti veel vähem kui neid, kes kuuluvad kirikusse.
Mida see tähendab? Ikka seda, et suured küsimused ei ole kaotanud oma aktuaalsust, et ikka peab meie mõte tegelema sünni ja surmaga, elu mõttega ja armastusega ja just see on, millega tegeldes on osa inimkonnast leidnud vastuse usus, et elu on püha, et elul on mõte ja eesmärk, et armastus ja inimväärikus on inimkonna ja üksikinimese jaoks tähtsaimad väärtused ning et selle kõige eest tuleb olla aukartlikult tänulik millelegi või kellelegi, keda on hakatud nimetama Jumalaks.
See tänumeel on tegelikult seotud pühaduse tajuga, aukartusega suurte saladuste ees. Universumi hoomamatu ja haaramatu ulatuvuse, tähistaeva sügavuse, elu imelisuse ja inimhinge seletamatu igatsuse ees vakatades võib rusikaid raputada, ilma et see midagi muudaks, aga võib ka puhkeda tänulaulu (suur Jumal Sa, kui vaatan kõike seda …). Minu sõbralik soovitus on säilitada see aukartus ja tänulikkus, siis on iga päev teile kingitud ime, ja kui see peaks olema kaduma läinud, siis ärgakem seda leidma, vabastagem end liigsest ja risustavast, olgu selleks siis teadmised või toimetused, ning võtkem aega märkamaks ajavoolus varjuvat ilu.
Nii ilu kui aeg kuuluvad samuti nende suurte saladuste hulka, mis aitavad mõtestada elu ja inimeseks olemist ja mille defineerimine võib meid eemaldada aukartusest ning on seetõttu tarbetu tegevus. Mitte ilmaasjata ei öelda, et meie Jumal on ajaloo Jumal, kelle tegevus hoiab hõbeniidina koos kirjut kangast, millesse ka meie oma lood koome või kirjutame.
Ajas seisatades võib tajuda igavest homset, oma kohalolekut rutakuses, ning kogeda end igavikuolendina, tähendagu need kujundid siis erinevatele inimtüüpidele, temperamendi ja loomuse poolt määratletutele mida iganes. Sama lugu on ka kolmainu saladusega. See pole midagi muud kui katse kirjeldada kirjeldamatut, haarata haaramatut, hoomata hoomamatut.
Aeg-ajalt tajume enamat kui loendatav ja defineeritav ning selles tajus on Jumal. Mitte ilmaasjata ei ole vanad õigeusu kiriku targad tõdenud, et võime kõik asjad ära nimetada, kaasa arvatud selle, mida arvame end teadvat Jumalast, ning siis on just see, mis jääb nimetamata, meie imeline Jumal.
Jumal, kelle kohta võime küll öelda meie Isa, aga kelle omad oleme meie ise. Jumal, kelle kohta ütleb Poeg, et tegemist on armastusega, ja keda Vaimus tunnetatakse vabastava tõena. Mitte tõsiasjade tõena, vaid vabastava tõena, mida tuleb elada. Aeg annab meile selleks iga hetk võimaluse. Selles on aja imelisus.
Aga soovimata täna kaotada end paljusõnalisusse pakun ma vaid võimalust kogeda midagi olulist ka selles rahvaloenduse sõnumis. Arvan nimelt, et meie häda pole ei liberaalsuses ega konservatiivsuses. Kui luterlik kirik on millegagi üle piiri läinud, siis ehk just nimelt soovis liiga palju defineerida, tõestada ja ratsionaliseerida. Suured küsimused saavad oma vastused iseeneses ehk teisisõnu on nende esitamine olulisem nendele vastamisest.
Me oleme hakanud arvama, et teame või vähemalt võime teada kõike, et suudame ära seletada ka seletamatu ning nõnda oleme kaotamas saladust. Püha saladust, mis on tegelikult usu kese ja identiteet ja mis pühitseb oma mõjuväljas kõik sinna sattuva. Sealhulgas ka meid.

Yprus_13.03.2010 copy

 

 

 

 

Avo Üprus,
vaimulik

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)