Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Sekulaarne humanism ohustab kirikut

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Viimasel ajal on olnud juttu humanismist, seda on mainitud ka ühes «manifestis»*.
Humanism kui maailmavaade peab kõrgeimaks väärtuseks inimisiksust, kaitseb tema väärikust ja isikuvabadust, püüab soodustada isiksuse arenemist ja hoolitseb selleks vajalike tingimuste loomise eest. Kui humanismis on veel koht Jumalale, usul temasse ja respekteeritakse tema kirikut, siis on tegemist religioosse humanismiga. Kui aga Jumalat enam ei tunnustata, kui eitatakse religiooni üldse, on tegemist sekulaarse humanismiga. Mida see endast kujutab?
Kolmkümmend neli nn liberaalset humanisti koostasid Ameerika Ühendriikides 1933. aastal «Humanismi manifesti I» («Humanist Manifesto I»). Teatavasti valitses tollal Ameerikas majanduslik surutis. Presidendiks oli äsja saanud Franklin Delano Roosevelt. Ootusärevad pilgud olid suunatud temale. Tema aga juhtis inimeste tähelepanu isiklikule vastutusele tekkinud olukorra pärast ja vajadusele teha jõupingutusi olukorra parandamiseks.
«Humanismi manifest» rõhutaski inimese isiklikku vastutust oma probleemide lahendamisel. Manifest on iseloomult religioosset humanismi sisaldav, kuna väidab, et «…religioon valdab tegusid, eesmärke ja kogemusi, mis on inimesele vajalikud». Samas kinnitatakse, et «…religioossed isade pärimused ei ole enam ajakohased… inimene ise on vastutusvõimeline». Toonitatakse, et «…humanismi eesmärgiks on vaba ühiskond, milles inimesed vabatahtlikult ja arukalt koopereeruvad ühiste hüvede saavutamiseks, luues selleks tingimused kõikidele, mitte üksnes vähestele». Võiks öelda, et see esimene humanistlik manifest tähistas üleminekut teisele humanistlikule manifestile, mis pani aluse täielikult Jumala olemasolu eitavale sekulaarsele humanismile.
Selle «Humanismi manifest II» («Humanist Manifesto II») koostasid 1973. aastal 114 liberaalset humanisti. Siin on tegemist juba puhtakujulise sekulaarse humanismiga, mis käsitleb inimest üksnes materiaalsena. Inimhinge olemasolus nähakse «ajaloolist kontseptsiooni». Manifest väidab: «Niipalju kui on teada, funktsioneerib personaalsus bioloogilise organismina sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis.» Vaatleksime lähemalt selle manifesti sisu.
«Esiteks: meie usume, et traditsiooniline dogmaatiline või autoritaarne religioon, mis asetab ilmutuse, Jumala ja rituaalse usutunnistuse kõrgemale inimese vajadustest ja kogemustest, osutab inimkonnale karuteene … Meie arvates on olemas ebapiisavalt tõendeid üleloomulikkusesse uskumiseks … ükski Jumalus ei päästa meid; me peame endid ise päästma.»
«Teiseks, tõotused lunastusest surematuseks või kartus igavesest hukkamõistmisest on illusoorsed ja kahjulikud … Ei ole kindlaid tõendeid elu jätkumisest pärast surma.» (nüüd neid on – J. R.)
«Kolmandaks: me väidame, et moraalsete väärtuste allikaks on inimlikud kogemused. Eetika on autonoomne ja o l u k o r r a s t (minu sõrendus – J. R.) tulenev ega vaja ei teoloogilist ega ideoloogilist sanktsiooni.»
«Neljandaks: mõistus ja intelligentsus on kõige võimsamad vahendid, mis inimene omab, mitte usk ega vaimustus.»
«Viiendaks: indiviidi inimväärikus on humanismi keskseid väärtusi … Me lükkame tagasi igasugused religioossed, ideoloogilised või moraalsed eeskirjad …»
«Kuuendaks: seksuaalsuhetes me usume, et ortodokssete religioonide ja puritaanse kultuuri poolne talumatu hoiak liialdatult represseerib seksuaalelu. Tuleb tunnustada sünnikontrolli, aborte ja abielu lahutamist …» Ja samas vaimus edasi.
Esitatust nähtub, et sekulaarne humanism on loomult ateistlik, Jumalat eitav; naturalistlik, mis tunnustab vaid tajutavalt eksisteerivat maailma, milles valitseb evolutsiooniseadus; ta kuulutab relatiivset moraali, eitades Jumala poolt seatud absoluutseid, inimesele kohustuslikke moraalinorme.
Millised siis on sekulaarse humanismi viljad? Pärast Teist maailmasõda hakkasid eksistentsialistliku filosoofia pooldajad eesotsas nende ühe peaesindaja Jean Paul Sartre’iga viljelema vabaabielu. Teatavasti elas viimane kokku tuntud prantsuse naiskirjaniku Simone de Beauvoiriga (tema raamat «Teine sugupool» ilmus ka eesti keeles 1997. aastal), kes propageeris ateistlikku eksistentsialismi.
Pärast 1968. a noorsoo mairahutusi Prantsusmaal on hakatud ametlikule abiellumisele vaatama kui inimvabadust ahistavale mehe ja naise suhtele. See abieluvorm on juurdumas meilgi. Pooled lapsed ja üle sellegi sündivat meil juba väljaspool ametlikku abielu. Mitmes riigis on saadud ühele poole ka tsiviilsolidaarsuse paktiga, mis võrdsustab seaduslikult homoseksuaalide abielud heteroseksuaalide abieludega. Sellega on riigi stabiilsuse garanteerija ja rahva jätkuva püsimise tagaja – heteroseksuaalne perekond – häbistatud.
Seksuaalrevolutsioon on samuti sekulaarse humanismi mõru vili, millega kaasnes seksuaalne lodevus ja AIDSi levik. Jumala seitsmenda käsuga keelatud vargused on arenenud kõrgemates sfäärides aset leidvaks korruptsiooniks ja muutunud peaaegu karistamatuks.
Kriisiajastu
Nii nimetab prantsuse filosoof Rene Guénon ajastut, millesse sisenes Euroopa pärast renessanssi ja mida hakkas iseloomustama humanism. Renessanss, mis tähendab hääbunud Vana-Kreeka ja Vana-Rooma antiikkultuuri taasavastamist ja sellest huvitumist, oli selleks sillaks, mis 14.–16. sajandil jättis seljataha soterioloogilise kultuuritüübi, mille keskmes asus Kristus kui Lunastaja, kui Päästja ja juhtis inimesed eudaimonistliku kultuuritüübi juurde, mille keskmes asus maist õnne ja heaolu taotlev inimene.
Kui keskaja inimene hoolitses rohkem oma hinge päästmise eest, mille pidi tagama kirikus pakutav usuelu, siis uusaja inimene hakkas enam hoolitsema oma puhtinimlike vajaduste ja ihade rahuldamise eest, mis sünnitas humanismi mõiste. Vene teadlane Oleg Platonov defineerib humanismi kui «antikristlikku õpetust», mis kuulutab elu kõrgeimaks väärtuseks inimese ning elu peamiseks eesmärgiks «maiste rõõmude nautimise».
Humanismist kujunes renessansi ideoloogia, millest alates vene filosoofi A. F. Losevi sõnul «hakkas kujunema ja formeeruma saatanlik vaimulaad, mille astmeteks on kapitalism ja sotsialism». Veelgi kriitilisemalt suhtub ilmalikku kultuuri vene õigeusu piiskop Beljajev, kes nimetab humanistlikku kultuuri «saatana kuningriigiks».
Ta kirjutab: «Kui Jeesus Kristus asutas oma kuningriigi kooskõlas taevalike väärtustega, siis saatan asutas oma kuningriigi – kooskõlas maiste väärtustega; kui Issand andis oma dogmad, millistesse tuleb uskuda, siis saatan andis teaduslikud seadused, milliseid ta ässitab õppima (ja milliseid tuleb pidada olulisemateks ja tõepärasemateks); kui Issand andis sakramendid, siis saatan – maagia; kui Issand seadis kirikutes jumalateenistused ja vaimuliku seisuse, siis saatan – teatrid artistide ja ooperilauljatega.» Olgu märgitud, et alg­kristluses oli teater ja seal näitlemine kristlastele keelatud.
Alustasin kriisiajastu teemat Guénoniga ja lõpetan selle tema tsiteerimisega: «On olemas sõna, mille renessanss ausse tõstis ja mis sisaldab endas eelnevalt kogu nüüdistsivilisatsiooni programmi: see sõna on «humanism». Sisuliselt tähendas see kõikide asjade taandamist üksnes inimesega piirduva mõõduni ja enda eraldamist igasugusest kõrgema tasandi printsiibist, seda võib sümboolselt käsitleda kui selja pööramist taevale maa vallutamise ettekäändel …»
Humanismi olemust ei saa enam paremini iseloomustada, kui seda on teinud eespool tsiteeritud autorid. Nagu eeltoodust näeme, on humanism kaasajal teisendunud sekulaarseks humanismiks, mis on humanismi veelgi ohtlikum aste, seda just kirikut silmas pidades.
Mis «manifesti» aatemeestel siis puudu jääb? Tuleb välja, et just «humanismist». Aga millisest humanismist? Kas religioossest humanismist? Vaevalt. Seda peaks kirikus piisavalt olema – Jumala eitamiseni seal pole veel mindud. Kas siis humanismist renessansilikus mõttes? Aga seda peaks ka kirikus piisavalt olema: kirikute juurde on asutatud hooldekodusid vanuritele, ametis on sõjaväe-, vangla-, politsei-, haiglakaplanid, seega ilmalikes asutustes töötavad vaimulikud. On loodud diakooniatalitus EELK-le kuuluva diakooniahaiglaga, samuti misjonikeskus – ikka inimeste jaoks. Töötavad pühapäevakoolid ja on koole, kus õpetatakse usundiõpetust.
Pole vajadust süüvida kiriku humanitaarabisse. Aitab nendestki näidetest. Väide, et kirikus puudub humanism, on laim kiriku aadressil, see on puhtakujuline vale. Manifesti «meistritel» soovitaksin lugeda Jeesuse öeldud sõnu valetaja kohta (Jh 8:44).
Millisest humanismist siis ikkagi puudust tuntakse? Nähtavasti sekulaarsest humanismist. Nähtavasti homode laulatamisest. Aga nii kaugele kirik enam minna ei saa, et seesugust humanismi oma seinte vahele lubaks. See tähendaks lahti ütlemist Jumalast ja usklikelt olulise toe võtmist selles maailmas.
Kui kirikut saab milleski süüdistada, siis just selles, et ta on liigagi humanistlik, et tas on liiga palju humanismi, sedasama humanismi, mida eespool tsiteeritud autorid on halastamatult paljastanud.
Kiriku missioonist
On väga kahju, et manifesti koostajad pole mõistnud kiriku missiooni. See peab olema seesama, mis oli Jeesusel, kui ta alustas oma kuulutamist: «Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!»
Kas tõesti tahetakse, et meeleparanduslikust kristlikust kirikust, kes kuulutab Jumala riiki, peaks saama meelelahutuskirik, seega üks meelelahutustööstuse osanikke, kes teeb seda, mida maailm tahab: lahutab tema meelt ja laulatab samasoolisi lastetuteks paarideks, otse Jumala tahte vastaselt, kes selge sõnaga inimest luues ütles: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: «Olge viljakad ja teid saagu palju …»» 
On tõsi, et kirik on liialt tulnud vastu maailma soovidele, on muutunud liiga humanistlikuks. Kui kirik ei taha näha oma hukku, siis tuleb muuta oma suhtumist maailma, enne kui sekulaarse humanismi jüngrid, kelle usutunnistuseks näib olevat «Humanismi manifest II», talle lõpu teevad.
Kirik on Jeesuse poolt ellu kutsutud temasse uskujate jaoks siis, kui ta «oma koguduse» rajas kaljule, milleks sai jünger Peetrus. Jeesus ütleb: «Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad … mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.» Jeesusel ja kirikul ei ole midagi tegemist saatanlikuks kuulutatud humanismiga!
Mitte kellelegi pole keelatud astuda üle kiriku lävepaku, aga igal asjal on oma piir ja igal organisatsioonil oma seadused, nii ka kirikul, ning neid tuleb austada.
Homofoobia kui diagnoos
Üks viimasel ajal levinumaid sõnu on homofoobia. Selle sõnaga märgistatakse neid inimesi, kes ei talu omasooliste liigset pealetükkivust ja pidevat kaeblemist nende väidetava ahistamise pärast. Nagu kirjutab üks arst, kelle arvamust ma jagan, on foobia haiguslik seisund ja seega arstlik diagnoos.
Selle arsti sõnul «on laimav tegevus ja tõsine õigusrikkumine inimesi ilma arstliku kontrollita niimoodi sõimata … Sellist haiguslikku seisundit ei ole ükski arst ei 20. sajandil ega 21. sajandil Eestis diagnoosinud ja sellise laimu eest peaks laimajad ükskord juba kohtusse kaebama. Eestis ei ole ühtegi homofoobi siiani diagnoositud ega leitud».
Tõepoolest, kui avada 2002. a inglise keelest eesti keelde tõlgitud käsiraamat «Haiguslikud hirmud,» siis mitmesuguste hirmude loendis on ühena märgitud ka hirmu homoseksuaalide või homoseksuaaliks saamise ees, mis on «spetsiifiline hirm» nimetusega «homofoobia».
Seega kuulub homofoobia samasuguste spetsiifiliste hirmude alla, nagu seda on väljakute ja rahvarikaste kohtade kartus ehk agorafoobia või vähktõve kartus ehk kantserofoobia, samuti paljud teised haiguslikud hirmud ehk foo­biad.
Siinkohal tuleb silmas pidada, et need inimesed, keda tituleeritakse homofoobideks, ei tunne patoloogilist hirmu ei homoseksuaalide ega ka nende tegevuse, s.o homoseksualismi ees, küll aga ei poolda nende pealetükkivat väärastunud elulaadi ja selle propageerimist.
Seega pole homoseksualismi mittepooldajatel midagi ühist homofoobiaga ja tervete inimeste nimetamine homofoobideks on puhtakujuline laim ja arsti kompetentsi kuuluva diagnoosimisõiguse omavoliline, pealegi veel väär kasutamine.
Homofoobia on spetsiifiline haiguslik hirm homoseksuaalide ja homoseksualismi ees ning selle diagnoosi võib panna üksnes arst ja ei keegi teine. Mulle kui endisele arstile jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik, et Eesti arstkond ja teda esindav Eesti Arstide Liit on lasknud selles valdkonnas omavolitseda ning osa Eesti tervest elanikkonnast haigeteks homofoobideks tunnistada.
Praktiseerinud arstina võin kinnitada, et õigus inimest haigeks tunnistada ja vastavat diagnoosi langetada on üksnes arstil. Nüüd on see õigus arstidelt võetud ning kellegi algatusel ja heakskiidul on see võigas diagnoos pandud paljudele tervetele eestlastele, muuseas ka minule. Olen tunnistatud haigeks haiguses, mida ma ei põe, ja seda mitte arstide poolt.
Olukord on tõepoolest enam kui imelik. Arstid ei või enam omasooihaldajatele diagnoosi panna, küll võivad aga viimased diagnoosida homofoobiks igat nende teguviisi arvustajat.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on võitnud rahva poolehoiu oma kindlameelsusega seista kristliku väärikuse eest ja tagasi tõrjunud igasugused katsed samasooliste seksuaalse tegevuse õigustamiseks, mis on taunitud nii Vanas kui ka Uues Testamendis ning on loomulikku seksuaalelu silmas pidades perverssus ja varem haigusena arstide poolt meestel diagnoositud pederastiana.
Loodame, et meie kirikul jätkub kindlameelsust vastu seista lõhestajate katsetele muuta kristlik meeleparanduslik kirik maailma teenivaks mittekristlikuks sekulaarhumanistlikuks kirikuks.

Jüri Raudsepp
,
emeriitõpetaja

* Autor peab silmas «Humanistliku kristluse manifesti», mis jõudis avalikkuse ette 18. septembril. – Toim.