Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Seistes väärkoheldud laste õiguste eest

03.06.2009 | | Rubriik: Ühiskond

Põhja politseiprefektuuri kriminaalosakonna lastekaitsetalituse juhi Pille Alaveri töö on avastada ja menetleda lastevastaseid füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise kuritegusid ning võtta vastutusele pedofiilid, kellega väikesel Eesti ühiskonnal üha enam rinda pista tuleb.

Praegugi valutab tänavu veebruaris presidendilt teenetemärgi pälvinud naine südant vabaduses viibiva 60aastase pedofiili Reinu võimalike ohvrite pärast. Oma elust 33 aastat vangistuses viibinud Rein on rikkunud vähemalt 22 lapse elu. Põhjus, miks kaheksa korda karistatud Rein taas vabaduses viibib, on paradoksaalne – pedofiili karistus kõigub kahe kuni viie vangla-aasta vahel, last võib saadud trauma saata aga elu lõpuni.

Paljude kergenduseks on seadused peagi karmimaks muutumas – riigikogu õiguskomisjon on algatanud eelnõu, mis karmistab karistusi alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude eest.
Eelnõu muudab rangemaks karistused, mis on seotud vägistamisega. Sellise teo eest nähakse karistusena ette kuni viie aasta pikkune vabadusekaotus, alaealise ohvri puhul aga kuni kümne aasta pikkune vabadusekaotus. Samuti on seadusemuudatuse jõustumisel võimalik taotleda lähenemiskeeldu, mis ei ole ennetustöös vähem oluline.
«Arvestades laste vastu suunatud seksuaalkuritegude ohtlikkust ja murettekitavat levikut, on mitmete süütegude sanktsioonid praegu Eestis põhjendamatult madalad. Karistuste karmistamisel on alati ka ennetav mõju, eriti süütegude suhtes, mille ilmnemist on siiani alahinnatud,» põhjendas eelnõu algatamist Ken-Marti Vaher.

Vägivald kui tugevama õigus
Kuigi 2004. aastal asutatud Põhja politseiprefektuuri kriminaalosakonna lastekaitsetalituse prioriteet on uurida eelkõige laste suhtes toime pandud seksuaalkuritegusid, on igapäevatöö seotud enamasti laste füüsilise väärkohtlemisega, iseäranis alla 14aastaste lastega. Alaveril on rohkesti näiteid justkui varrukast võtta, küllap ka seetõttu, et raske on niivõrd võikaid tegusid unustada.
«Näiteks peksti üht nelja-aastast tüdrukut selle eest, et ta ei pesnud ära oma aluspükse ja võttis ilma isa loata külmkapist toitu. Tegemist oli kasuisaga, kes leidis pärast vanglast vabanemist naise, kel oli mitu last. Lisaks lapse kehalisele väärkohtlemisele süüdistati teda ka loomapiinamises, sest ta tappis laste nähes ära kutsika,» kõneleb Alaver.
«Omasuguste seast ei eristu lugu, kus isa kägistas ja peksis oma 12aastast kasupoega, kuna poiss viskas ahju narkootilise ainega kotikese. Poisi peksmises osales ka ema. Samuti oleme menetlenud raputatud lapse juhtumeid, kus väga väikseid lapsi ja imikuid on raputatud. Väikelapse aju ei ole veel arenenud ja raputamise tagajärjed võivad olla väga rängad.
2004. aastal oli juhtum, kus 29päevast imikut raputas ema nii tugevasti, et laps invaliidistus. Ta jäi pimedaks, lisaks oli tal liikumispuue, edasi kasvatas teda vanaema. Eelmisel aastal see laps suri, olles nelja-aastane,» toob Alaver kõhedust tekitavaid näiteid.
Niinimetatud uus trend on Alaveri sõnul imikute ja väikelaste mürgitamine narkootiliste ainetega, selliseid juhtumeid on viimase kahe aasta jooksul tulnud menetleda viiel korral. «Meil on kuri kahtlus, et narkootilist ainet antakse teinekord meelega, kuid väiksele lapsele läheb seda vaja väga väikeses koguses, piisab sellest, kui sõrm, mis ainega koos, lapsele suhu pannakse, ja laps jõuab väga kiiresti kriitilisse seisundisse.

Süüd ei tunnista
Nagu pedofiilid, nii ei tunnista ka füüsiliselt väärkohtlejad oma süüd. Ikka leitakse põhjus, miks laps ise juhtunus süüdi on. Pedofiilid õigustavad end lapse nõusolekuga, peksjad aga lapse halva käitumisega.
«Siin on üheksa-aastase poisi jalad, keda peksis kasuisa palvel rihmaga ema,» näitab Alaver fotot tihedalt jõhkraid verevalumeid täis poisihakatise jalgadest. «Tegemist oli hüperaktiivse poisiga, kes oli väga agressiivne ja rahutu. Poiss sattus seejärel elama oma pärisisa juurde, kuid neli kuud hiljem helistas isa uurijale ja ütles, et tema seda last ka ei taha ning temaga hakkama ei saa.»
Siinkohal jääb Alaver mõtlikuks, ta tõdeb, et kuigi politsei pädevuses on kuriteo menetlemine, jääb edasine lapse turvalisuse tagamine kohaliku lastekaitse- või sotsiaaltöötaja pärusmaale, viimase töö tõhustamiseks on meie riigis aga veel palju teha.
«Seaduse järgi on iga inimese kohus lapse võimalikust väärkohtlemisest teada anda. Paraku aga leidub ametnikke, kellel puuduvad kogemused ja teadmised, mida sellistes olukordades ette võtta,» lausub Alaver ja julgustab inimesi teatama politseisse otsekohe, kui tekib kahtlus, et last on füüsiliselt ja/või seksuaalselt väärkoheldud.
Teatamist ei tohiks jätta vanemate hooleks, sest sageli kannatab laps just perevägivalla käes. «Üldjuhul on peres peksjaks kasuisa, viimase nõudmisel sageli ka ema. Tüüpiline on juhtum, kus lapse ema kaitseb meest ja laps jääb ilma igasugusest peretoest,» kirjeldab Alaver.

Parem karta kui kahetseda
Esimese lapsega seotud seksuaalkuriteoga puutus komissar Pille Alaver kokku 1998. aastal, 2006. aastal valmis tema pedofiile uuriv sisekaitseakadeemia lõputöö. Vesteldes 13 pedofiiliga on ta läbiviidud intervjuudele ja ekspertide arvamusele toetudes kindel, et pedofiiliat ravida ei ole võimalik ning üksnes vanglaseinad võivad lapsi patoloogiliste kurjategijate eest kaitsta. Veendumust lisab fakt, et pedofiilid tegutsevad väga kõrge eani, sõltumata füüsilisest võimekusest. Ehk n-ö kuni käed küljes on.
Eesti Vabariigi seadus näeb ette, et seksuaalsuhetesse võib astuda alates 14. eluaastast (kui seadus karmistub, siis 15. eluaastast – P. A.). «Vahel helistatakse meile, et 15aastane tüdruk on suhtes 36aastase mehega, ja palutakse midagi ette võtta. Kui tegemist on vabatahtliku suhtega, kus vägivalda ei kasutata, pole politseil võimalik sekkuda ja menetlust alustada ei saa,» toob Alaver näite.
Kuid kuna laste füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise puhul on tegemist väga latentse kuriteoliigiga, millel enamasti puuduvad pealtnägijad, paneb komissar veel kord südamele, et kuriteokahtluse korral sellest otsekohe pädevale organile teada antaks, sest parem karta kui kahetseda. «Enamasti jõuab teade toimepandud kuriteost liiga hilja politseisse ning seetõttu on tegu tõendada raske, tõendid ja kuriteo jäljed on hävinenud, vigastused paranenud jne,» nendib ta. Seksuaalkuritegude puhul peab Alaver kõige ohtlikumaks spontaanseid kuritegusid tundmatu kurjategija poolt, kuid kindlasti ka intsestijuhtumeid, kus last kuritarvitavad isa, kasuisa või vanaisa.
«Nii lähedasel täiskasvanul on ohvri üle absoluutne võim. See laps ei julge suud paotada ega vastu hakata. Tihtipeale ta isegi ei taipa, et temaga tehakse midagi keelatut, kui just vägivalda ei kasutata,» ütleb Alaver ja kinnitab, et üldiselt pedofiilid füüsiliselt vägivaldsed pole, nad teevad lastele kingitusi, jagavad tähelepanu ja hoolivust, mis teeb kuriteo avastamise keeruliseks.
Ometi on viimase viie aasta jooksul Eestis tabatud pea sadakond pedofiili ning menetluses on laste väärkohtlemise juhtumeid pidevalt. Alaver tõdeb, et talituse töös pole siiani olnud hetke, kus ühtegi seksuaalkuritegu menetleda poleks.

Merje Talvik

Pedofiil Jaanus on 30ndates aastates eestlane, Eesti Vabariigi kodakondsusega, põhiharidusega, vallaline, lapsi ei ole.
• Kannab praegu 14 a pikkust karistust mõrva ja väljapressimise eest.
• Jaanus avaldas, et pani raskema kuriteo – tapmise toime seetõttu, et ei soovinud kinnipidamisasutusse sattuda laste seksuaalse väärkohtlemise paragrahviga.
• Jaanus tegutses nagu tüüpiline kommionu, lantides lapsi kohtades, kus kodutud lapsed kogunesid, valis lapsi, kellel ööseks kodust ärajäämine ei olnud probleem. Lapsega saavutas kontakti semutsedes, talle midagi pakkudes. Kui oli alkoholijoobes, sai paremini kontakti, tundes end vabamalt, polnud süütunnet.
• On olnud seksuaalkontaktides umbes 200 poisiga, enamik neist alla 14aastased (noorim poiss oli viieaastane).
• Jaanus tunnistab, et ei suuda vanglas olles loobuda eneserahuldamise ajal poistest fantaseerimast.

Kuidas last kaitsta ja aidata?
• Hoidke ja armastage last, jagage talle tunnustust ja tähelepanu, kuid pidage ta tegemistel silma peal.
• Rääkige lapsele ohtudest, ka kommi- ja Interneti-onudest.
 Mida teha, kui teie laps on sattunud pedofiili küüsi?
• Teatage kohe politseisse.
• Ärge peske last, ärge vahetage ta riideid, ärge andke talle süüa ega juua, ärge lubage tal minna WCsse. Politsei toimetab ise lapse kohtuarsti juurde.
• Uskuge last, kui lugu tundub ka uskumatuna.
• Kui laps on teile juba juhtunust rääkinud, ärge teda enam pinnige. Politseis kuulab spetsialist lapse üks kord üle ja see võetakse videosse – et laps ei peaks kohtus ütlusi kordama, vaid saaks hakata traumast paranema.

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)