Esileht » Arvamused » Kolumn »

Seinakell ja jupike Eestit

19.09.2012 | | Rubriik: Kolumn

Mäletan lapsepõlvest selgesti mõnd sumedat suveõhtut Peedul, mil enne aiataguse öökino algust võtsin kapist vanavanemate kohvivaru ja tegin tassi kosutavat rüübet.
Vanatädi, kes pärast lapse kaotust ja mehe kadumist sõja ajal suurema osa oma järgnenud elust õe pere juures oli elanud, käis siis mööda maja ringi ja tõmbas ninaga õhku – ta oli kõrge vererõhu tõttu kohvi joomisest loobunud. Sõõrmeisse tungiv lõhn aga tõi küllap meelde mälupilte, mis olid olulised ja meenutasid ka neid aegu, kui kodus külalisi vastu võeti.
See oli muidugi üks teine kodu, Ahja mõisamaadest lõigatud suurtalu, mis oli näinud roppu tööd ja vaeva, nautinud hiilgust ning lõpuks Siberi kartuses ära jagatud ja maha jäetud.
Nüüd, pakitud aedlinna 1600ruutmeetrisesse detailplaneeringusse, võideldi omal moel selle vastu hullusega, mis väljendus absoluutselt umbrohuvabas aiamaas ja sentimeetri täpsusega mõõdetud peenardes.
Ometi jõudsid killukesed möödunust ka järgnevate põlvede kõrvu, olgu siis laulude, lugude või mõne lausekillukese näol. Hulk aastaid läks aega, enne kui sain aru, mida tähendasid vanavanaema ehk mamma öeldud sõnad: «Mis sa tan kõnnit, käe perse pääl, õkva kut üits Praas!»
Von Braschid olid aastail 1819 kuni võõrandamiseni sada aastat hiljem Ahja mõisa omanikud ning omaaegne mõisnik oli tuntud kui tavatult lahke mees, kes talumeestele maid jagas ning uuemaid põllumajandusnippe rakendada püüdis. Tuntud olid tema ülevaatused, mil ta, käed seljal, ringi käis ja töödele oma hinnangu andis.
Vanavanaema tõlgenduses paistis selles ütluses olevat ka sutsuke etteheidet tänapäevasele põlvkonnale, kes miinimumi andes loodab maksimumtulemuseni jõuda. Ühest teisest jutuajamisest mäletan räägitavat, et Ahja mõisas pidi leivaviil nii õhuke olema, et selle läbi kella sai vaadata.
Mingil hetkel aga tundus, et selle loo peategelane oli hoopis kella mõõdetud aeg. Aeg, mis tiksub halastamatult inimliku kadu, aga tõstab veelgi suuremasse särasse õrnad õnnehetked.
Möödunud nädalal kuulsin raadiost öeldavat ühe väljaande kohta, et see on läinud oma toonilt üsna pessimistlikuks, millele lisandus kommentaar, et eks see elu meil siis selline ole.
Oma kogemusest julgen öelda, et riigi vaesus paistab vallas hästi kätte. See on toonud inimeste töökoormuse üle aja ja võimete, võimu koondumise väheste kätte, mis annab kergesti võimaluse ka kiireks vangerduseks ja uute inimeste, uute poliitikate, uute seisukohtade tuleku, millega kaasneb otsuste lühiajalisus ja ebastabiilsus. See kõik moodustab meie igapäevaelu fooni.
See jätab mulje riigist, kus pidevalt toimub järeleaitamine, vigade parandus ja mugandumine väljastpoolt tulevate direktiividega. Või nagu oma artiklite kaudu on Tiina Kangro kirjutanud ja mõista andnud, et igaüks näeb vaid oma jupikest ning kõik muu on kõrvaline.
Mäletan üht uudislugu sellest suvest, milles ühe valla volikogu töö oli praktiliselt tühjaks kuulutatud, sest kohaliku kogukonna jaoks olulisi otsuseid tegid mujal hoopis teised inimesed. Olen hulk aega mõelnud, kuidas üldise rahulolematusega toimetada. Ei ole ju mõtet oma kodus, rusikas taskus, halada, aga valimispäeval valida ikka neid, kellega rahul ei ole. Ei ole ka mõtet irooniasse uppuda, sest see tapab kõige rohkem sind ennast.
Eks tuleb toetada visionääre ja ajada oma jalad maasse ning küsida, arutada ja kõnelda. Ja selleks ei ole olnud kunagi tingimused paremad kui praegu. Visionääre, kel oleks infot, kogemusi ja kompetentsi üldistuste tegemiseks, ei ole just liiga palju. Nende asemele astuvad sageli hästimakstud asjaajajad, kes ehk suudavad isegi nautida protsessi, aga päris kindlasti ei hakkaks elama kogukonnas, mille kohta just analüüsi teinud või otsuse langetanud.
Tegelikult ma näen muidugi selle suure tõmblemise taga ka suurt igatsust püsivate väärtuste järele. Neid väärtusi ei looda täna, sest need on juba olemas, aga nende teadvustamine sõltub palju igast inimesest, kes selle äratundmiseni on jõudnud.

 

 

 

 

Mari Paenurm,
inimene maalt

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)