Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Segakoor käis lauluga naabermaal

05.09.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Koorijuhtide ja organistide segakoor (KOSK) sellesuvisel kontserdireisil tuhande järve maal Soomes. Pilt on tehtud Ylöjärvi koguduse leerilaagris.2 x Erakogu

Kui kolme aasta eest Reigi oreli taha sattusin, olin leppinud, et maal elamise luksuse juurde käivad distantsid ja asustuse hõredus ei võimalda laulmist kooris. Mullusel juubelikongressil kuulsin aga EELK koorijuhtide ja organistide segakoorist. Lubati lahkesti liituda. KOSK arvestab maainimese eluoluga. Kirikukoorijuhid ja -organistid elavadki ju tihtilugu nagu mõisnikud üksteisest kilomeetrikümnete kaugusel ja saavad kokku harva, ent põhjalikult.
1982. aastal loodud kooril on olnud loendamatult kontserte Eesti kirikutes ja hulk laulureise, vabariigi ajal välismaale 12. Sügisesel õppepäeval tutvustati plaani minna Soome koos teise kooriga. Hakkasime õppima klassikalisi kahe koori lugusid. Saksamaal, idee autori dirigent Lothar Mohni kodumaal, oli selleks moodustamisel projektikoor Koruso Sen Nomo. Esperanto keel on rahvastate sõpruse vallas paljugi korda saatnud, humanitaarabist sõjaajal abielude sobitamiseni, asi see koorilaul siis.

Soe vastuvõtt
Reisile läks Eestist 27 lauljat, koorijuht Riho Ridbeck ja kolm fänni. Mõlema koori laule tuli erinevatel orelitel saatma Tuuliki Jürjo. Planeeritud oli neli kontserti. Oma rahvast erakordsest kavast ilma ei jäetud. Sestap oli esimene kontsert Kaarli kirikus, mis oli lahkelt võimaldanud meil päev otsa harjutada.
7. augusti hommik viis laulurahvad Soome. Helsingis jõudsime paari muusikalise vaatamisväärsuseni. Kontsert oli kaunis saksa kirikus, kus sai näha majaehitust kaljule. Kavas oli ju ka mitmeid saksa palasid.
Ööseks siirdusime Järvenpää – Põltsamaa koguduse sõpruskoguduse – leerilaagrisse. Sealt oli hea minna 8. augusti kontserdile Tamperes. Oli võimalus liituda saksakeelse linnaekskursiooniga, mis andis ülevaate tööstuslinnast, kus majandusmudelite muutumisel on suudetud arhitektuur panna täitma uusi eesmärke, andes samavõrra töökohti. Sai käia ka teletornis.
Kirikus ootas uus proov. Tampere toomkirik on Lars Soncki rahvusromantilises juugendstiilis kujundatud ja Hugo Simbergi sümbolistlike freskodega kaunistatud mälestis, mida iseloomustavad läbimõeldud sõnum, kohalik ehitusmaterjal ja käsitöömeisterlikkust, samas ka varjatud sõnumid võõra ülemvõimu tingimustes 20. sajandi esikümnendil.
Teised ööbimised olid Tallinna Püha Vaimu koguduse sõpruskoguduse Ylöjärvi leerilaagris. Vanast sõprusest tunnistades võttis meid soojalt vastu õpetaja Jyrki Koivisto. Hommik tõi võimaluse viibida looduses, kuulata õpetaja Markus Haameri mõtlemapanevat jutlust, puhata, mõtteid vahetada.
Ylöjärvil on kaunis kõrgete palkseintega puukirik. Kuulama tuli hulk Eestiga tuttavat rahvast. Pärast kontserti oli võimalus ühiseks söömaajaks saksa kaaslauljatega. Õhtul pidasime isekeskis Taizé palvust. Võõrustajad olid hoolitsenud soojade saunade eest: sai täiel rinnal rõõmustada tuhande järve maast. Olgu meil tarkust hoida sidemeid vendade ja õdedega võõrsil, andmaks tunnistust sellest, kelle jüngrid oleme.

Tühjad linnakirikud
Reisil jäid silma kaunis tühjad linnakirikud. Ühest küljest on linnad lookas reklaamilademete all, kust silma paista polegi lihtne. Linnu kiidetakse küll võimalusterikkuse eest. Kui aga maakat haletsevalt linlaselt vastu küsida, et millal tema viimati kontserdil käis, saab tihti vastuseks, et iga päev käib kontserdimajast mööda. Olen isegi vesipealinnas elades kogenud, et elutempo dikteerib seal üksluisuse.
Jeesus on konkreetne: kes muu arvelt tema järel käia ei otsusta, pole teda väärt. Teisalt ei ole meid kutsutud taotlema masse. Iga üksik hing on hindamatu. Kui tehti eesti piiblitõlget, olevat Jüri kihelkonnas olnud kaheksa kirjaoskajat eestlast. Teha kakskümmend aastat keerulist tööd, teadmata, kelle jaoks, on ustavus – teha õigeid asju, mitte neid, mis näivad tõhusad. Vaatasin hõredat vaimustunud publikut ja mõtlesin, et ei tea, mis viljadest saame teadlikuks igavikus.

Tulge otsima osadust!
Tahan mütsi maha võtta nende ees, kes vaevuvad koguduses teenima õppimist nõudva tegevusega nagu koorilaul. Silma jäi, et saksa kooris olid tenorid-bassid veelgi suuremas vähemuses kui meil. Tundub, et mida rohkem emantsipatsiooni kiidetakse, seda vähem kuulatakse neid, kellel jõu õigust napib.
Naisterahva tähelepanu võitmiseks on laulmine olnud läbi aegade kindla peale minek kui üdini mehelik. Jumala kiitmisel on laul olnud alati esimene abinõu – ometi ei peeta Lääne-Euroopas koorilaulu viimasel ajal kuigi mehelikuks spordialaks. Vabaduseks on aga Kristus meid vabastanud, ka vabaduseks otsida ilu ja eirata tahumatust.
Tunnen rõõmu vendadest-õdedest Kristuses, kaaslauljatest viimsest kui ühest. Mitte igas kooris ei ole sellist avatud õhkkonda. Kui võetakse lahkesti vastu võõraid, siis on kooril lootust elada ja areneda aastakümneid.
Teen seepärast ka üleskutse neile muusikatöö tegijatele, kes ehk veel kaugetes kohtades üksinda rabavad: tulge otsima osadust mõttekaaslastega ühisel muusikaliste kõrguste vallutamisel! Järgmine kontsert on kirikumuusika liidu 25. aastapäeva tähistamiseks 13. oktoobril Tallinna toomkirikus.
Kristi Ugam

Pildigalerii:

Järvenpää koguduse lõkkeplats.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)