Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

See tund, see palve …

19.04.2019 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga
haljala kiriku altar

Haljala kiriku altar ja altarimaal Jeesusest Ketsemani aias palvetamas. Endel Apsalon

Paasa on tänu ja kiituse õhtu, mis lõpeb kiituselauluga. Kiituselaul huultel, läks Jeesus oma lähimate õpilastest sõpradega linnast välja Õlimäel asuvasse ketsemani aeda.

Meie nimetame neid Jeesuse sõpru jüngriteks, kellega end vahel võrdleme ja kelle mõttemaailma tunda püüame. Ent me näeme jüngreid vaid tagantjärele vaates ja seetõttu niisugustena, kes ei saa toimuvast aru ega suuda aimata Jeesuse saatust ja lunastusteo tulemusi.
Kord aastas oleme ajas, millest kristlastena üle hüpata ei tohi, kuigi ausad olles tunnistame, et elame ikkagi nii, et laseme vaikse nädala päevadel ja tundidel meist mööda joosta nii nagu alati. Me kardame lasta endalt nõuda rohkemat kui muidu, midagi tõsist ja just niisugust, millest meie elu ja olemus olenevad.

Esimene pilt. Jeesus võttis sõprade hulgast kaasa Peetruse, Jaakobuse ja Johannese, need kolm lähedast, kes olid olnud varem tunnistajaiks Jeesuse imelisele muutmisele ühel hoopis teisel mäel. Nemad nägid Jeesust ümbritsevat suurt valgust (Mk 9:2–9) ja see otsekui eeldab, et eriliste kogemuste tõttu suudavad just nemad ees ootavat katsumust mõista ja ööpimeduses vastu pidada.
Aga kui me proovime mõttes Jeesusega kaasa minna, siis leiame, et oleme Jeesuse sõprade sarnased. Meie näeme, kuidas Jeesus läheb kõrvale ja palvetab, et, kui on võimalik, see tund temast mööda läheks (Mk 14:35). Aga ka meie ei näe ega saa aru.
Tund on märgitud aeg, on tähendusega aeg, see on nende sündmuste sõlmpunkt, mida vältida ei saa. Piibli lugejatena ja kirikuaastast osa saajatena oleme nüüd ka meie astunud niisugusesse tundi, kus ei ole kerge olla ja mida tahaksime vältida. Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Jeesus usaldas seda Jumalat, kes oli ta elu siiani juhtinud. Ent kuidas kujutame ette iseend oma isa nõnda paluvat, teades, et tal on meelevald kujundada asju mitmel erineval viisil ja samas teades, et mind ootab asekannatus teiste eest? Vii see karikas minust mööda!

Teine, kujutletav pilt paralleelmaailmast. Jeruusalemmas arutavad erinevad usulised parteid oma suhtumist Jeesusesse. Variserid tunnustavad Jeesuse usku surnute ülesäratamisse ja võivad saduseridele ette heita, et need ei hinda küllaldaselt Jeesuse õpetust mehe ja naise abielulise suhte algupärasest tähendusest ning õnnistusest.
Saduserid aga heidavad Jeesusele ette, et tema kriitiline suhtumine templiteenistusse vähendab ohvriloomade ostmist. See mõjub negatiivselt majanduskasvule, alandab rahvuslikku koguprodukti ja sissetulekuid.
Võimuvõitluses saavutasid seekord ülekaalu need, kelle meelest Galileas vaeseid õndsaks kuulutanud ning leiba ja kala jaganud populist ei sobi „meie“ hulka ning tal ei saa olla kohta Iisraeli rahva tuleviku kujundamisel. Lisaks veel argumendid, et Jeesus ei meeldi Roomale, meil aga on piisav poliitiline tarkus, et mitte lasta Jeruusalemma linnal ja templi müüridel hukka minna.

Esimene pilt jätkub ja sellest saab nüüd kolmas pilt. Taas on silmade ees Õlimägi, kus tuhat aastat tagasi nuttis Absalomi poolt reedetud Taavet (2Sm 15:30). Nüüd Jeesus palvetab: Vii see karikas minust mööda! Värskelt on kõigil meeles äsjane paasasöömaaja karikas, sealjuures ka õnnistuse karikas, millest kõik osa said.
Kas see õnnistuse meenutus on vaid hetkeline mälestus Jumala-poolsest sajanditepikkusest saatvast juhtimisest Iisraeli ajaloos? Kas õnnistus lõpeb siin ja praegu, nende puude all ja tänases öös just sellel tunnil? Mille eest saabub see karistuse karikas? Kas sellest tuleb juua arutult möllava ja tänamatu maailma tegude pärast? Maailma eest, kes kõike lubab ja millegi eest ei vastuta?
Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad! Mis on Jumal-Isa tahe? Kes teab sellele küsimusele vastust? Kes selgitab ning tõlgendab seda õhtut ja seda tundi? Kui pikad olid Jeesuse palved füüsilises ajas, kui mitu korda hüüdis Jeesus oma Isa poole? Seda ja paljut muud meie ei tea. Eks ka meie kordame palveid, mis on raskel hetkel ainsaks lootuse allikaks, eks hüüa meiegi huuled korduvalt anumisi, mille täitumine võiks meid surmahädast päästa.
Kolmandal korral oli Jee­sus ette valmistatud selle tunni tulemiseks, mil Inimese Poeg antakse patuste kätte. Missugune on tunne, kui kujutleme end iseendale ütlevat, et just nüüd antakse mind patuste kätte? Niisuguste kätte, kes meelt ei taha parandada ja põhjusel, mida mina ei tea. Miks?
Evangelistid lasevad lugejal aimata, et Jeesus ka katsumuste keskel teadis, miks see kõik niimoodi aset leiab. Palvest jõudu saanuna ütles ta: Küllalt! Tund on tulnud, vaata, Inimese Poeg antakse patuste kätte! (Mk 14:41)
Tund on tulnud. Sellel aastal, täna ja nüüd ka meile. Sest mina olen patune ja Jeesus anti minusuguste kätte. Kus oleksin mina olnud kaks tuhat aastat tagasi? Kelle hulgas ja mida oleksin teinud? Kus olen ja mida teen praegu? See on tänase mõtiskluse ja pihi teema, mille keskmes on üksnes kolmainus Jumal ja mina.
Randar Tasmuth

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)