See on meie oma kirik

Konrad Veem nimetab 90 aasta tagust
sündmust Tartus «esimeseks eesti koguduste esindajate koosolekuks üldse ja
esimeseks eestlaste esindajate ülemaaliseks kongressiks Eesti ajaloos».
Iseseisvusmanifesti väljakuulutamiseni ja Eesti Vabariigi sünnini jäi veel
peaaegu üheksa kuud.

Kirikukongressi avas toonastest vaimulikest
vanim, Tartu Peetri koguduse õpetaja Villem Eisenschmidt, kes pidas avakõne
tekstile Jh 8:31jj: Siis ütles Jeesus juutidele, kes temasse uskusid: «Kui te
jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõe, ja
tõde vabastab teid.»

Toona tähendas Jeesuse poolt pakutud
vabadus riigikiriku eestkoste alt vabanemist ning vaimset, rahvuslikku ja
riiklikku iseseisvumist.

Aleksander Kapp arutles mõni aeg hiljem
Päevalehes: «Veebruarikuu viimastel päevadel langes kokku vana võim, kes pidas
kõiki alaealisteks lasteks. Seeläbi võõrutas ta rahvast ise mõtlema ja toimima.
Tekkis rahvaelus loid olek, seisak, mis kõige kahjulikum ta vaimlisele
arenemisele. Ka meie (senine) kiriku valitsus ei ole seisnud mitte oma ülesande
kõrgusel. Sagedasti puudus tal enesel vabadusevaim. Sellest piinlikust
olukorrast on meid päästnud suur riigipööre. Meie seisame uue olukorra ees.
Võimalus on antud rahvale vabalt areneda. Evangeeliumi rahvas tahab ise oma
kirikut ehitada ja kaitsta ja temas usurahu tunda ja armastuse vilja näha.»

Kirikukongressi juhtmõtte sõnastas kõige
tabavamalt professor Johan Kõpp: «Kiriku korraldus ja tegevus olgu edaspidi
niisugune, et eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma
kirik.»

90 aastaga on muutunud paljugi – arvude
keeles mõeldes ja kõneldes peab nentima, et toonasest rahvakirikust on alles
vaid riismed. Ometi ei ole Eesti Evangeelne Luterlik Kirik oma enesemääratluses
loobunud rahvakiriku staatusest. Kas meie, selle kiriku liikmed, võime täna
öelda: «See on meie oma kirik»?

Kirik on Jumala perekond. Väikelapsele ei
ole keegi autoriteetsem emast ja isast ning õdedest-vendadest, kelle kaudu end
määratletakse ning kelle eeskuju najal mõtlemis- ja käitumismudelid
omandatakse. Puberteedieas kujundatakse oma identiteet senistele
autoriteetidele vastandudes.

Teismeline hakkab üha enam võrdlema oma
perekonda kaaslaste omadega, tähtsaks muutub pere varanduslik ning sotsiaalne
prestiiž – teiste arvamus minu lähikondsetest. Hakatakse häbenema isa
vanamoelisi vurre ja lääpatallatud kingi või ema koduseid kapsarulle. «Miks
meie kunagi Egiptuses puhkamas ei käi?» võib olla tõsine hoop teismelise
enesehinnangule.

Mida küpsemaks saab inimene (kristlane),
seda vähem läheb talle korda, mida teised tema perekonnast (kirikust) arvavad,
ja seda enam teadvustab ta endale: see on meie oma pere (kirik). Oluliseks
saavad pigem meie-tunne, lähisuhted ja võimalus ning vajadus kuuluda omade
hulka. Saamisest tähtsamaks muutub andmine, välisest edukusest ja
tulemuslikkusest suhete kvaliteet ja ühised traditsioonid.

Olen siin-seal meie kiriku vaimulike ja
liikmete hulgas kohanud alaväärsustunnet ja ülikriitilist suhtumist: mõne
meelest ei ole meil korralikke preestreid ja missasid, teise arvates napib
teoloogilist mõtlemist, kolmanda jaoks on kiriku sotsiaalne sõnum nigel või
hoopis olematu. Ent miks peaksid teised väärtustama kirikut, mis meie endi
meelest on hale ja mannetu?

Eeloleval laupäeval koguneb kirikurahvas
Tartusse Eesti vaba rahvakiriku 90. sünnipäevale. Sellesse kirikusse on
mahtunud ja mahub ka praegu palju suurepäraseid teolooge, preestreid,
õpetajaid, muusikuid, ühiskonnategelasi ning lihtsalt toredaid ja armsaid
inimesi. Selles kirikus on ruumi – tööd ja hingamist, higi ja pisaraid, naeru
ja lusti, eelkõige Jumala loovat ja hingestavat Vaimu – ka minu jaoks.

Soovin kõigile EELK liikmetele, vendadele
ja õdedele uhkust, rõõmu ja tänulikku meelt: see on meie oma kirik!

Marko Tiitus,

vaimulike konverentsi juhatuse esimees