See on Jumala tahtmine, et oma elu Eestiga olen sidunud

08.03.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Vastlapäeval, 28. veebruaril oli Kirsti
Malmil viimane tööpäev Misjonikeskuse peasekretärina. Siis võttis ta kitarri,
pakkis asjad autosse ja sõitis Soome Lappeenranta. Läheb, et aasta pärast taas
Eestis olla ja Misjonikeskuse peasekretärina jätkata.

«Tule, vend, joome tassi teed, võta istet,
õde, räägime veel. Mul on hea meel taas näha teid, Taevaisa ikka juhatab meid!»
laulab Kirsti Pekka Simojoki laulu, mille ta ise on eesti keelde tõlkinud.

Ära läheb ta aastaks samal põhjusel, miks
diplomaadidki – et välisteenistuse järel kodumaal n-ö patareisid laadida.
Kirsti on Soome Rahvamisjoni lähetusel Eestis ja temagi leping näeb ette kolme
aasta järel aastast kodumaal töötamist. Ise leiab ta, et see ongi väga hea:
tekivad uued mõtted ja ideed, värskendus toob ainult head.

Motivatsioon keeleõppeks

1998. aastal kolis Kirsti Tartusse. «Enne
seda olin mõne korra Tartus käinud, sest mu õde elas seal koos perega. Nad
töötasid kaheksa aastat rahvusvahelise organisatsiooni misjonäridena. Ka mina
töötasin Tartus kolm aastat samas organisatsioonis.»

Eesti keelega saab Kirsti väga hästi
hakkama. Õppimine algas juba esimestest Eesti külastustest peale. «Tekkis huvi,
et mis need sildid tänava ääres tähendavad, nt vaibaparadiis, rehvide remont
jne.

Naljaka kõlaga on ka raamatukogu (raamattu
– soome k ‘piibel’ – T. P.) Mõtlesin, et küll on ikka kristlik maa – nii palju
piibleid igal pool,» selgitab Kirsti keeleõppimise naerukohti. «Mulle meeldib,
et kui on motivatsioon keelt õppida, näiteks kirjutad kirja või pead ennast
arusaadavaks tegema, siis jääb meelde palju paremini kui koolipingis.»

Vaimuliku kirjandusega üle piiri ei lubatud

Kirsti esimesed kogemused Eestiga ulatuvad
aega 30 aastat tagasi. Siis teadis ta, et pealinn on Tallinn, kuid kahjuks
sellesse linna ta ei jõudnudki. «Olime perega teel Nõukogude Liitu, ega ma
Eestist suurt midagi teadnud, kõik oli üks suur Nõukogude Liit. Sõitsime autoga
ja tahtsime Leningradi kaudu Eestisse tulla, kuid ei saanud piiripunktist
kaugemale. Tollis avastati, et meil on kaasas keelatud kirjandus ehk siis
vaimulik kirjandus.

Meid 
ema ja õe-vennaga saadeti tagasi, isa jäi ülekuulamisele. Ta tuli koju
kolm päeva hiljem. Ega meie, lapsed, nii väga 
muretsenudki, kuid seda suurem oli ema mure.» Kirsti ütleb, et ju see
oli Jumala tahtmine, et ta nüüd oma elu ikkagi Tallinnaga on sidunud.

Esimesed kontaktid eestlastega tekkisid aga
aastaid hiljem Järvenpää diakooniakoolis õppides, kus eestlasigi õppis. Kirsti
ema oli algkooliõpetaja ja isa müügiagent, kellest sai pensionipõlves Ingeri
kiriku diakon.

Aitasin kuulutustööd teha

Diakooniakooli lõpetamise järel töötas
Kirsti viis aastat väikeses maakoguduses, kuid pikapeale hakkas hing igatsema
uut väljakutset. Külaskäigud õe juurde Tartusse andsid kinnitust, kuhu suund
võtta. «See oli oikumeeniline misjonitöö ja tegime seda erinevate koguduste
juures,» räägib Kirsti Tartu perioodist. «Luterlasena püüdsin luua  sidemeid luteri kogudustega. Korraldasime
noorteõhtuid, aitasime kuulutustööd teha.»

Eestlane teatavasti ei ole suur suhtleja.
Kirsti meenutab, et eks majanaabrid vaatasid teda küll algul natuke imelikult,
kui ta neile omaküpsetatud kooki pakkuma läks. Ometi tekkisid esimestest
kohtumistest aastatepikkused sõprussidemed. «Olin just nädalavahetusel Tartus
külas, nagu ma ütlen – oma sugulaste juures. Väga rõõmustav on käia inimeste
juures, kelle esimeste usuliste sammude juures olen olnud, näha nende kasvamist
usus ja nendega koos palvetada. See on Jumala töö ja olen õnnelik, et olen
saanud selles osaleda,» tunneb Kirsti oma tööst suurt rahuldust.

Soov Eestis misjonärina töötada jäi alles

Tartu järel töötas Kirsti aastakese Soomes,
kuid mõte Eestis misjonitööd teha jäi. Soome Rahvamisjoni kaudu see teoks
saigi. Ehkki alguses koolitati teda kui tulevast Siberi misjonäri, sihiks Omsk.
Kui aga selgus, et Misjonikeskuses vajatakse peasekretäri, leitigi Soomes, et see
võiks mina olla.

«Alustasin Misjonikeskuses 2003. aasta
märtsis, tööleping oli kolmeks aastaks, järgneb kodumaa-aasta. Mind ollakse
nõus taas siia tagasi saatma, ma tulen siia tagasi,» loodab Kirsti.
Misjonikeskus on viimase kolme aasta jooksul rohkem nähtavaks-kuuldavaks
saanud, eks selles ole peasekretäri roll tuntav.

Hakkan Soomes oma toetajaid külastama

Oma tööd EELK Misjonikeskuses Kirsti
armastab, ehkki ütleb, et see on küllalt pingeline. Tema äraolekul jagavad
peasekretäri töö omavahel Tiina Võsu, Piret Riim ja  Maarja Vardja. Kirsti hakkab Soomes külastama
oma tugikogudusi ja toetajaid, on nagu rändjutlustaja oma kodumaal.

«Mul on Soomes neli toetajat kogudust ja
veel väiksemaid rühmi ja palveringe siin ja seal, nemad  on minu seljatagune olnud. Nüüd on hea
võimalus nendega kohtuda, liiati on seal palju neid, kellega ma silmast silma
polegi kohtunud. Ootan seda suure huviga.»

Kirsti hakkab elama ema juures
Lappeenrantas, Eestit ära unustada ta ei kavatse, elaminegi jääb siia alles ja
külla lubab ikka tulla. Kahjuks peab küll aastase pausi tegema misjonikooris
laulmises.

Eestlastes ja soomlastes Kirsti suurt vahet
ei näe ja ennast Eestis enam ammu välismaalasena ei tunne. Ka nimi on tal üsna
eestipärane. Kui ta kunagi ühele eesti prouale oma Soome päritolust rääkis,
ütles see kindlalt: «Aga rahvuselt olete ju ikka eestlane!»

Head kodumaa-aastat ja tere tulemast tagasi
Eestisse, Kirsti!

Tiiu Pikkur

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)