Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

See, mis on igavene

15.11.2017 | | Rubriik: Jutlus

Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake! Mk 13:33–37

Inimese elukaar on täidetud alaliste ootusega: laps ootab suureks sirgumist, noor ootab iseseisvumist, täiskasvanu seatud eesmärkide teostumist, rahuldust pakkuvat töö- ja pereelu, laste kasvamist, pensionipõlve, mil on ehk lõpuks aega tegelda kõige sellega, millest on elu jooksul unistatud, ent mis mingil (sageli üsna argisel) põhjusel pole teostunud. Neid n-ö suuri ootusi ilmestavad verstapostidena aastaringi kuuluvad teetähised – ootame jõule, jaanipäeva, puhkust, pühi ja muid meeldivaid sündmusi või hetki, mis ilmestavad ning muudavad argielu rütmi. Nende juurde kuulub ootus ja ettevalmistus. Ootame homset, ootame tulevast. Ristiinimestena elame pidevas ootuse seisundis.
Kirikuaasta eelviimane pühapäev annab oma pühakirjatekstide ja teemaga „Valvake!“ väga reljeefselt mõista, et saabumas on midagi, milleks tuleb valmis olla. Sageli tabavad meid elu suured muutused ootamatult ja ilma, et me nendeks valmistuda jõuame. Need haaravad meid sõltumata sellest, mida me teeme või tegemata jätame. Inimesena ei ole me kunagi täielikult iseenda meelevallas. Oleme mõjutatud inimestest meie ümber ja mõjutame kas taotluslikult või tahtmatult ka ise teisi.
Praegusel ajal, mille üheks ilminguks on üha sagedamas taktis toimuvad muudatused, võib tekkida küsimus, kas ja kuidas jõuan muudatuste kiirrongil püsida. Kirjanik Tõnu Õnnepalu on tõdenud, et kõik muutub ja on alati muutunud. Endisaegne maailm tundub vaid meile muutumatuna. Ka reformatsioonile mõeldes võib sama tõdeda – reformatsioon on ühtaegu ajalooline sündmus, millel oli märkimisväärne mõju Euroopa religioossele, kultuurilisele ja poliitilisele maastikule, ent samal ajal on see jätkuv protsess, mis toimub iga uskliku usuelus. Seepärast ei tuleks ka reformatsiooni juubeliaastat, mida luterlik osa maailmast viimase aasta jooksul on arvukate üritustega tähistanud, mõista kui lõppjaama, vaid kui ühte kosutavat, innustavat ja inspireerivat vahepeatust.
Martin Lutheri õpetuses sai sõnast vaimu ülim väljendus ja pühakirjast Jumala armu ilming, mille kaudu Jumal inimesele läheneb. Sõna kaudu tunnetab inimene Jumala ligiolu ja pattudest vabanemist. Sõna vastus on palve, mille tähtsus on religioonisotsioloogide hinnangul tänapäeval kasvamas. Need kaks ja koguduse tegevustes osalemine aitavad kaasa kestvale usulisele uuenemisele reformatsiooni vaimus, need aitavad olla usuliselt ärksad ja vastupidavad muudatuste suhtes. Kui juured on kindlas pinnases, püsib ka puu.
Kõigeks, mis tulevikus toimub, ei ole võimalik täielikult ette valmistada. Seejuures on aga üks suur erand – elades igapäevaselt selles vaimus, milleks kutsub üles evangeelium, ei ole meil vaja teha muid suuri ettevalmistusi või taotleda tähelepanuväärseid maiseid saavutusi. See, milleks meid Markuse evangeeliumi teksti vahendusel üles kutsutakse, on alaline vaimne ärkvelolek, teadlik ja teadvustatud elu ristiinimesena, Kristuse järgimine sõnas, mõttes ja teos igal meile kingitud päeval. Need hoiavad meele ja mõtte virge ning lootusrikka.
Meile kõigile antud tundide arv ööpäevas on võrdne, kuid kasutame seda ressurssi väga erinevalt. Aja jooksul tekib rööprähklusega täidetud elu keskel sageli tunne, millele järgneb veendumus, et kõike ei jõua ja kõigel ei ole mõtet. Sellest hetkest alates teeme seda, mis on olulisim või hädavajalik. Seejuures on oluline oskus mõtestada see, millest tuleb loobuda kõige olulisema tegemiseks.
Vaimne ärkvelolek, mida igalt uskuvalt hingelt eeldatakse, nõuab igapäevast pühendumist. See aitab valmistuda tulevasteks päevadeks ja sündmusteks, mille kulgu me ise ei määra. Küllap sõltub meist enestest üsna palju, kuidas oleme tulevasteks aegadeks vaimselt valmistunud. Ristiinimese elu ei ole ju ebamäärane Becketti Godot’ ootamise vaimus ootamine, vaid teadvustatud ja teadlik valmistumine jumalariigi tulekuks.
Martin Luther arutleb ühes oma lauakõnes (251) selle üle, miks kirik ei leia endale siinses maailmas kodu, ning teeb järeldused. Esiteks, et meil ei läheks meelest, et oleme viletsad, kodutud, Aadama langemise tõttu paradiisist välja aetud. Teiseks, et me mõtleksime Jumala Pojale, kes on sattunud meiega koos pagulusse ja toonud meid tagasi oma isamaale, kust me olime kord välja aetud. Ja kolmandaks, et see pagulus õpetaks meid ja tuletaks meelde, et meie kodumaa ei ole selles ilmas (Fl 3:20), vaid et meil, kes me rändame siin maa peal, on veel ees üks teine elu. See, mis on igavene. Just viimases tõdemuses võib leida ka võtme, mõistmaks Jeesuse üleskutset valvata. Kui ootama jääda ja ettevalmistused lükata homsele, võib olla juba lootusetult hilja. Aamen.

EngmanKristel2017suvi

 

 

 

 

Kristel Engman,
vikaarõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)