Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Seajalad ja keskaegne rollimäng

09.02.2005 | | Rubriik: Tähtpäev

9. veebruar on tuhkapäev, kus patused peaksid ringi käima, tuhast rist otsaees, ja laulma patukahetsuslaule: tuhkapäevaga algab suur paast meenutamaks Kristuse kannatusi. Paastuaeg lõpeb ülestõusmispühaga.
Kindlasti ei ole tuhkapäevast rääkides võimalik mööda minna enne seda peetavatest suurtest pidustustest, olgu karnevalist või vastlapäevast liulaskmise ja rasvaste seajalgadega.
Vastla- ja tuhkapäev on liikuvad pühad teisipäeval ja kolmapäeval 46 päeva enne lihavõtteid. Teadagi nimetatakse suurt paastu neljakümnepäevaseks, mis tuleneb sellest, et pühapäevi ei loetud paastupäevade hulka – need olid nagu mini-ülestõusmispühad. Ülestõusmispüha langeb pühapäevale, mis on pärast esimest kevadist täiskuud. Nii jäävad vastla- ja tuhkapäev alati ajavahemikku 8. veebruarist kuni 7. märtsini.
Meie vastlapäeva nimi pärineb germaanlastelt ja tähendab paastu eelõhtut. (Vrd paastuaeg saksa keeles Fasten; rootsi keeles Fastlag.) Ka vanad eestlased on kutsunud seda päeva vasklapäev ja vastlabe. Suure paastuga on seotud veel üks nimetus – lihaheide. Sellest on hiljem tuletatud lihaeide päev ning osa kombestikust ongi seotud ringi käiva eidega, kes olnud mõnel pool justkui jõuluvana eelkäija, tuues kaasa taldrikutäie seajalgu.
Enne paastu käis pidu taevani
Meie vanarahva kombed on tagasihoidlikud võrreldes sellega, kuidas keskaegne katoliiklik maailm viimaseid päevi enne paastu veetis: suurejoonelise pidupäevana. Tunneme ju kõik Veneetsia karnevali või Brasiilia ülirohkeid sambafestivale – nende juured on paastuaja eelõhtu meeletustes.
Karnevali (lad k carnelevare või carnislevamen – ‘paastuaeg’) on peetud mitmes maailma kandis. Kombes on põimunud viljakusriitused ja talve eemalepeletamise rituaalid. Primitiivsetes religioonides on olnud kesksel kohal maskid, tantsud ja protsessioonid. Viljakusriitused on tihti olnud sarnased orgialikele pidustustele. Nt bakhanaaliad vanas Roomas.
Kõige esimest sellist pidustust tunti Babüloonias uusaastapeona, kus mängiti kuninga surma. Pidustuste kolme päeva jooksul tegutses «asekuningas» ning päriskuninga naastes taastus tavaline elurütm.
Selle aja sisse jääb juudi püha puurim – vabanemise püha, mida mainitakse Estri raamatus. Huvitav on selle juures aga see, et «poolpüha» puurimit tähistatakse karnevalide, maskeraadide ja rongkäikudega, sel päeval pole ei töökeeldu ega paastumise käsku. Juudid teevad sel päeval kingitusi, eriti vaestele.
Maskide kandmine juudi kombestikus või varase keskaja maskimängus on seotud vaenlasekuju ülekandmisega ning legitiimselt oma ihade, viha ja meeletuste väljaelamisega. Niisugune rollimäng aitas rahval psühholoogliselt terveneda ja vastu pidada.
Hurm ja unustus
Mõnedes kristlikes maades tunti perioodi 6. jaanuarist kuni tuhkapäevani kui «karnevaliaega», mille kõrgaeg oli viimastel päevadel enne tuhkapäeva, sinna juurde kuulub ka Rosenmontag (roosiesmaspäev), mida Eestis ei tunta, küll aga Saksamaal. Algselt tegelikult Rasender Montag (kiire-esmaspäev) nime kandval päeval pidid olema tehtud kõik ettevalmistused teisipäevaseks pidustuseks.
Lõuna-Saksamaal peetakse nn vana vastlapäeva (Alte Fastnacht), mis algab neljapäeval pärast tuhkapäeva ja kestab kuni pühapäevani, mida nimetatakse sädemete-pühapäevaks (Funkensonntag) olles n-ö vastlapäeva matusteks.
Siis algab paast ja avalik patukahetsusaeg. Tuhkapäeva nimetus tuleneb sellest, et patused, saanud endale pärast palvetamist selga patukahetsusrõiva ciciliumi, puistatakse üle tuhaga. Tuhk ja tolm sümboliseerivad ajalikkust ja väärtusetust. Mõnel pool mängitakse Aadama mängu, kus üks vabatahtlik kehastab ürgpatust Aadamat.
Paljud eelnimetatud kommetest on aga protestantlikes maades maha surutud ja unustatud.
Kristel Neitsov

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)