Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Seaduse ja evangeeliumi vahel

12.12.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Pole võimatu, et järgnev lugu on kunagi ka päriselt toimunud. Olin siis laps, kui ma seda täiskasvanute juttu pealt kuulsin.
Kord ammusel ajal kutsutud perenaine, kes väga hästi süüa tegi, sööklasse kokaks. Sööjatel oli hea meel, sest toidud olid maitsvad. Mõne aja pärast avastati sööklas suur puudujääk. „No ma panin teinekord killukese võid rohkem …“, olevat ta öelnud ülekuulajale. Ma ei mäleta, millega lugu lõppes, sööklas perenaine vististi edasi ei töötanud.
Tegu oli inimesega, kes vähemalt selles asjas elas evangeeliumi järgi ega osanud karta seadust. Öeldakse, et kes suudab aru saada seaduse ja evangeeliumi vahest, võib ennast juba teoloogiks lugeda. Eks neid inimesi on üksjagu, aga ilmselt mitte piisavalt selleks, et elu võikski kulgeda evangeeliumi järgi.
Oleks ju tore, kui me saaksime elada sellises maailmas, kus kogu tegevus tuleneks armastusest. Kui palju energiat jääks järele, kui me ei peaks oma tähelepanu pühendama ahnusest, ebakindlusest, pettumustest või muudest taolistest ajenditest lähtuvale agressioonile, olgu see siis sõnaline (sh vaikiv) või füüsiline. Me ei peaks enam vaevama oma pead sellega, mida see või teine inimene meist mõtleb, sest meile ei tuleks pähegi võimalus, et ta mõtleb halba. Ja loomulikult ei tuleks kellelegi pähe varastada või arvata, et keegi teine midagi sellist teeb.
Nimekiri asjadest, mis meile siis enam pähegi ei tuleks, oleks ilmselt pikk. Kahjuks on reaalne elu midagi muud ja me õpime juba üsna noorena, et kõik pole alati nii, nagu meile meeldiks; et kass küünistab (kui ma teda karvust sikutan) ja mängukaaslane hammustab (kui ma oma mänguasja talle ei anna).
Hiljem läheb asi veel hullemaks, me ju kõik teame seda. Varsti tegeleb (liiga) suur osa meie mõtetest sellega, mida üks või teine inimene minust mõtleb, kas ta mitte minu jalgealust ei õõnesta, ja kuidas ma talle kätte maksta või vähemalt temast lahti saaksin.
See on elu, mis vajab seadust. Meie tavaline pattulangenud elu, kus armastus on haruldane loodusvara. Iga liigutus peab olema seaduses paika pandud ja täpselt seaduse järgi tehtud, muidu … Isegi kaitseväelase truudusetõotuses on sõnad: „… vastasel korral seadus mind rangelt karistab“ (kui ma muu hulgas Isamaa eest oma elu ei anna).
Me nõuame sageli seadusega asju, mida saab anda ainult armastusest (nagu elu kellegi või millegi eest) või mida armastusega asju tehes poleks üldse vaja (kontrollimine ja kontrollide kontrollimine). Keegi ei suudaks vist kokku arvutada, kui palju ressurssi sellisteks tegevusteks kulub. Samas pole sellel ka mõtet, sest püüd kõike rahasse ümber arvestada ja kokkuhoiu eesmärgil ära kärpida ei anna mingit mõistlikku tulemust, kui vajadus seaduse järele niipea kuhugi ei kao.
Jeesus ütles korduvalt: Jumala riik on jõudnud teie juurde. Jumala riik on teie seas. Kas Jumala riiki saab kehtestada seadusega? Proovida võib ja seda on ka tehtud. Tulemused ei ole olnud just julgustavad. Samas on näha, et teatud edusamme inimkond teeb, ja nüüd on peamine omaenese võttest mitte selili kukkuda, sest suur osa maailmast on endiselt arusaamisel, et halastus ja ligimesearmastus kuuluvad nõrkuste hulka ja nõrgad tuleb hävitada.
Küsimus on, kas kasvamine on võimalik ilma tagasilöökideta. Võib ju öelda, et Jumala riik ei ole maine kategooria ja maine riik ei peagi Jumala tahte järgi käima. Samas see, mis toimub inimeste südametes ja meeltes, ei jää kauaks ilma maise väljundita. Kui muutub (kasvab) inimene, siis muutub ka tema käitumine ja seejärel ka tema füüsiline ümbrus. Selles mõttes on ainult aja küsimus (see aeg võib olla väga pikk), millal armastuse tõttu hakatakse tegema asju, milleni seadus meid iialgi viia ei suuda.
Mul on lugejale väike kontrollküsimus ka: mida sa mõtlesid, kui lugesid, et sööklas avastati puudujääk? Nagunii pani midagi kõrvale? Mõtle sellele, kui teinekord kuhugi killukese võid, otseselt või kaudselt, rohkem paned.
Kytt,Merike2014

 

 

 

 
Merike Kütt,
vanglate peakaplan

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)