Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Seadus on kirjutatud kõigi inimeste südamesse

20.12.2017 | | Rubriik: Jutlus

Rm 15:8–13

Praegusel kohati hüsteerilisel kõigi võrdseks tunnistamise ja kõige võrdseks sundimise ajajärgul kipub varju jääma tõsiasi, et erinevused tähendavadki ebavõrdsust. Meeste ja naiste, noorte ja eakate inimeste, suurte ja väikeste rahvaste võrdsus võib teostuda mingil abstraktsel tasandil, tegelikus elus aga ilmneb, et igaühe kaasasündinud võimed ja loomus, elu- ja ajalugu annavad nii võimalusi kui seavad ka piiranguid. Kas vähemalt jumalariigis leiame võrdsuse?
Kui rahvastele hakati õndsust jagama, tekkis kohe järjekord. Kui paganad kohale jõudsid, olid juudid juba esimesed kohad hõivanud. Peagi selgus, et nad oli lausa kutsutud esimesteks. Kas see on ebaõiglane? Kui jah, siis oleks ka Jumal ebaõiglane. Kirjas roomlastele tõdeb Paulus, et ehkki Jumala juures pole erapoolikust, ei ole kõik rahvad siiski päris võrdsed – juudid on võrdsemad. Nemad saavad esimesena osa nii Jumala õnnistusest kui ka karistusest. (Vrd Rm 2.)
Enne, kui neid esimesi kohti himustama hakata, tuleb vaadata, mida need endaga kaasa toovad. Selgub, et esmatulijatele anti koos õndsuse tõotusega ka Seadus. See aga tõi selgelt esile, et Seaduse saajad ei suuda seda täita. Mis tähendab, et nad on – Seaduse tundmise ja siis selle vastu eksimise pärast veel enamgi – väärt mitte õndsust, vaid karistust. Andku siis oma koht neile, kes seda väärt on!
Aga järgmisi tahtjaid vaadates selgub, et nendegi süda pole puhas. Seadus, mis juutidele on kõigile nähtavalt üle antud, on paganatele kirjutatud südamesse. Oma loomu poolest Seaduse sätteid täita püüdes tunnistavad nad selle kehtivust ka endi puhul (vrd Rm 2:14j). Nagu selgub, pole nendegi olukord kiita. Nende mõtted, sõnad, teod ja tegematajätmised räägivad kohati risti vastu sellele, mida nad väidavad väärtustavat.
Mida lähemal on keegi Jumalale, seda heledamas valgusvihus ta seisab ning seda selgemalt tulevad tema puudused esile. Aga häda sellele, kes seisab kõrval ja parastab! Hämaruse varjus võivad tema eksimused jääda märkamatuks, aga olukord muutub kohe, kui ta ise valgusvihku satub.
Juutidele ilmutatud Seadus sisaldab sadu käske ja keelde. Meie tunneme neist peamiselt leerikoolis õpetatud kümmet käsku, Jeesus on käsud kokku võtnud ühe kaksikkäsuga: armasta Jumalat ja armasta ligimest. Aga viimaks ei ole sisulist vahet, kas meil on käske palju või vähe. Piisab ühestainsast, et kogu meie olemust lõhestav rikutus avalikuks saaks.
Pauluse tõdemus, et „kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23) pole mitte retooriline liialdus, vaid tegelikkus. Taaveti psalmi tsiteerides ütleb Paulus ühtviisi juutide ja kreeklaste kohta: „Ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki.“ (Rm 3:10–12) Kui lood on nõnda, siis ei saa õndsaks vist keegi. Jumala Seadus teeb meid kõiki küll võrdseks, aga päris sellist võrdsust me ka ei tahtnud.
Nii ei jäägi muud üle, kui uuesti järjekorda asuda ning küsida, kas oleme küsinud ikka õiget asja ja saanud selle, mida vajame. Selgub, et Seadus kuulub õndsakssaamise juurde, on seejuures lausa hädavajalik, aga mitte selles mõttes nagu esmapilgul arvasime. Õpetades meile Jumala tahet osutab Seadus ka meie suutmatusele seda täita. Tuues selgelt esile, et oleme oma pattudega jõudnud ummikusse, juhatab see ainsa võimaliku pääsetee – Jeesuse Kristuse juurde. Ülestõusmispüha traditsioonilises Exsultet-hümnis lauldakse patu õnnistavast tagajärjest: „Ennäe Aadama õndsust toovat pattu, mis Kristuse surma läbi on hävitatud. Oo, õnnis süü, kui suure Lunastaja oled sa leidnud!“ See, mida pidasime needuseks, sillutas meie teed õndsuse juurde. Patt lahutas meid Jumalast, aga kui Seadus teeb selle lahknemise vastuvaidlematu selgusega nähtavaks, siis seda suurema selgusega saab nähtavaks ka Jumala heldus, kui ta läkitab meile Lunastaja.
Tulen tagasi eelnevalt esitatud küsimuse juurde, kas jumalariigist leiab võrdsust. Küsimusele võib vastata „ei“ ja „jah“. Ei, sest Jumal on maailma rahvaste seast valinud ühe, juudid, et sõlmida nendega leping, Seaduse andmisega teinud avalikuks nende patu ning lasknud oma Pojal sündida juudina. Jah, sest Seadus on kirjutatud kõigi inimeste südamesse ning Jeesuses Kristuses sõlmib Jumal lepingu kõigi rahvastega, nõnda et mitte ainult juudid, vaid ka paganad ütlevad talle „Immanuel, Jumal on meiega“. Temas täidetakse omadele – juutide esiisadele – antud tõotused ning temas saavad omaks võõradki – paganad –, kes hakkavad Jumalat ülistama tema halastuse eest, lauldes kiitust Issanda nimele ning pannes tema peale lootuse.

Toomet,Illimar

 

 

 

 

Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)