Esileht » Arvamused » Artikkel »

«Se leht kutsutas näddale-lehhes…»

01.03.2006 | | Rubriik: Artikkel

Kakssada aastat tagasi Tartus ilmunud «Tarto maa rahwa Näddali-Leht» oli eestlase jaoks esmakordne võimalus omaenda keeles ajalehte lugeda.

Kes tollal üldse ajalehte näinud oli, teadis seda üksnes saksakeelsena, see oli «sakste asi». 1. märtsil (vkj) 1806 aga ilmus Tartu ülikooli trükkali M. G. Grenziuse trükipressi alt tartumurdeline ajaleht, mis lubas «neist asjust teedmist saata, mes maarahval hä om teeda, ja teije weel ei tia nink mes teije ello-körd woisse ausambas nink parrembas tetta». Euroopa kultuurkontekstis enneolematu nähtus – ajaleht pärisorisele talupojale – sündis õigupoolest mitmete soodsate juhuste kokkulangemise tõttu. Trükkal Grenzius oli huvitatud pideva töö ja teenistuse tagamisest oma trükikojale, mida üksnes raamatutega oli raske saavutada. Kaks korda nädalas ilmuva «Dörptsche Zeitungi» kõrval trükkis ta juba kümnendat aastat eestikeelset kalendrit.1798. aastal oli ta aga ebaõnnestunult üritanud asutada eestikeelset ajakirja.

Tähtede seis oli soodne ka seetõttu, et Tartu ülikooli rektor G. Fr. Parrot ja ajalehte tsenseerinud esimene eesti keele lektor pastor F. D. Lenz olid avarapilgulised mehed, kes uskusid, et vaimu valgustamine ja äratamine ka rahva elujärge aitab parandada. Ajalehe tegijad, Põlva pastor Gustav Adolph Oldekop, Kanepi pastor Johann Philipp von Roth ning koolide inspektor Carl August von Roth olid aga tuntud oma rahvasõbralikkusega.

Sellises koostöös sündinud ajaleht oli sisuldasa erakordne – erinevalt varaseimast eestikeelsest ajakirjast «Lühhike Öppetus» polnud nädalalehe peasiht mitte üksnes praktilisi näpunäiteid jagada, vaid talutaresse suure maailma uudiseid tuua. Nagu tol ajal tavaks, täideti uudiste osa teistest ajalehtedest võetud materjaliga, kusjuures Tartu lehe peamiseks uudiste allikaks sai kõige käepärasem – «Dörptsche Zeitung». Nii lugesidki saks ja mats samasisulist ajalehte, üks saksa, teine eesti keeles, kusjuures ka ajalehtede väljanägemises oli palju sarnast. «Dörptsche Zeitungit» allikana kasutades lootsid toimetajad õigustatult ka sellele, et juba tsenseeritud tekstid eesti keelde tõlgituna tsensuuris probleeme ei tekita.

Ent ajalehele saatuslikuks saanud probleemid ei jäänud tulemata. Aadliringkonnast tsaarivalitsusele läinud kaebuses osutati sellele, et leht kisub alla talupoegade kuulekust härrade suhtes, kirjutades asjadest, mis talurahvasse ei puutu. Samuti kardeti rahutusi seoses käimasoleva nekrutivärbamise ning maakaitseväe moodustamisega.

Keisri otsusega keelati 1806. a lõpus eestikeelse ajalehe edasine trükkimine ning kõik eksemplarid hävitati. Hävitustöö oli nii põhjalik, et siiani pole Eestist leitud ühtki numbrit «Tarto maa rahwa Näddali-Lehte». Selle kümme esimest numbrit leidis alles 1994. aastal ajaloolane Tõnu Tannberg Peterburi ajalooarhiivist ja ainult seetõttu teame täna, kuidas see ajaleht välja näeb.

Epp Lauk, Tartu ülikooli ajakirjanduse professor

 

Tänavu on ajakirjanduslike tähtpäevade aasta:

240 aastat esimesest eestikeelsest ajakirjast

200 aastat ajalehest

185 aastat Masingu Maarahva Nädalalehest

115 aastat päevalehe tekkest (Postimehe ilmumisest päevalehena)

105 aastat teise päevalehe Teataja ilmumisest

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)