Säravate silmade kiituseks

19.10.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Esmaspäeval oli Põltsamaa kauaaegse
kirikumuusiku Asta Kuurme 80. juubel ning kõik head sõbrad võisid külalislahkesse
kodusse tervituseks sisse astuda.

Küllap võiks Asta Kuurmest kõnelda tuhande
kandi pealt – igal juhul oleks see huvitav. Tema säravaid silmi, rõõmsameelset
ellusuhtumist ning ustavust Issanda viinamäel on näinud kaasaegsed, lapsed,
koguduseliikmed ja ka need, kelle jaoks ta on lihtsalt olnud justkui oma ema
või vanaema.

Mõned tarkuseterad

Kui ma noore kristlasena üheksakümnendate
algul Kuurmete koju maandusin, seal oma kehva füüsilist tervist praavitasin ja
asusin vaimulikku identiteeti üles ehitama (Jumala ja pererahva abiga muidugi),
siis sai mulle õige ruttu selgeks, et lisaks teadmistele, empaatiavõimele ja
lihtsalt lahkele olemisele on kohalikku õpetajat Herbert Kuurmet õnnistatud ka
targa ja taktitundelise abikaasaga, kes on seisnud hea kõige selle eest, mis
kindlustaks ühise tandemi sujuva ja viljaka töö.

Just pereema oli see, kes vürtsitas minu
uued teadmised ja vähese praktika mahlaka elukogemusega. Kahtlemata võin öelda,
et olen täna paljuski oma tegu ja nägu tänu toonastele ühistele jutuajamistele,
jalutuskäikudele ja tehtud töödele.

Olen mõelnud palju kordi ühele õhtule, kui
pärast palvet ütles perenaine: «Põlvitades on parem palvetada, siis ei ole
karta, et jääd tukkuma, ja on kergem keskenduda.» Tookord olin hämmastunud,
sest vastuolu väsimuse ja säravate silmade ning pea taevaliku rahu vahel näis
olevat ületamatu. Täna enam mitte. Proovige.

Mõned mälestuskillud

Sünnipäevalaps ise meenutab hea sõnaga oma
vanaema, kes andis esimesed juhatused vaimulikul teel, ning muidugi Meeri Saart,
õpetaja Paul Saare õde ning kogu nende lähemat suguseltsi, kelle juures sai
klaverit õpitud ning heas vaimulikus osaduses kasvatud.

Õpingud Tallinna Inglise Kolledžis ja
turvaline elurütm tuli pärast isa surma vahetada kooli ja märksa ebakindlama
elu vastu Põltsamaal. Pärast kooli läbitud kursused ja varasem hea inglise
keele oskus andsid noorele Asta Luigele selles linnas ka tööd ning elu viis
jäädavalt kokku noore ja innuka kirikuõpetaja Herbert Kuurmega.

1950. aastat meenutab proua Kuurme kui
pöördelist – kirik oli põlenud, pedagoogitöölt vallandati, kiriklast (hiljem ka
leerimajast) pidi lahkuma (esimesed lapsed olid alles väikesed) … ja
novembrikuu esimesel pühapäeval tuli abikaasa 
enne teenistust teatega, et nüüd on tarvis orelil mängida.

Täna teame, et kirik on üles ehitatud, Asta
ja Herbert Kuurme on üles kasvatanud kolm tublit poega ja ühe toreda ja tubli
tütre (sünnipäevalaps on ise mitmekordne vanavanaema), kiriklas käib elu ja
Asta Kuurme on teinud aastakümneid head tööd Põltsamaa koguduse organisti ja
koorijuhina. Peale kõige muu on maja Saare tänaval alati abivajajatele uksed
lahti hoidnud. «Ise käin ka teisi vaatamas. Niisugust hingehoiu ja
kodukülastustööd teen ma täna rohkemgi,» ütleb tähtpäevaline, «varem ei jäänud
selleks kuigipalju aega.»

Kui te Põltsamaal Saare tänavale satute, et
Asta Kuurmele külla minna, siis ei pruugi te teda parema ilma korral toast
leida. Ikka on suures aias midagi teha ja siis tuleb minejal perenaist üle õue
hüüda. Sealt ta siis tulebki, kirkam ja säravam kui kunagi varem, ja jagab ikka
kas korviga õunu või sülega head sõna. 

Mari Paenurm

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)